esmaspäev, 25. mai 2015

thnk god, i'm alive!

Mul on elus olnud nüüdseks siis kolm napikat pääsemist autoavariist. Viimane neist, mis laupäeval nüüd oli, oli neist kõige napikam. Räägime siis lähemalt...

Istusime reede õhtul koolis kella 7ni ja nii kui lahti saime, hakkasime Tartu poole sõitma. Mina, Sandra ja Markko. M tegi check-ini feisbukki veel ja puha, et alustame kruiisimist ja feeling happy. Mina kommenteerisin, et feeling happy on ja! Kui autosse istusime, siis alustas veel juttu ka, et "Tere tulemast, alustame sõitu suunal Pärnu-Tartu. Orienteeruv sõiduaeg on blabla..." Ma veel naljatasin, et a kus oksekotid on, kui sõidu ajal süda pahaks läheb. No eniveis! Kõik oli jumalast chill... Sõitsime maanteel, olime läbi Viljandi juba ära sõitnud ja ma mäletan seda hetke nii, et ükshetk ma nägin autot meile vastu sõitmas meie vööndis ja ma ei saanud aru, et mida ta sellel poolel teeb, sest ta oli nii faking lähedal ja alles tegi möödasõitu. Me vist olime autos sel hetkel jumalast vait, kuigi muidu rääkisime, aga õnneks panime läbi jutu ikka seda hullu debiilikut tähele ja M hakkas kiirelt pidurdama. Ja hoolimata sellest, et me pidurdasime, pani see debiilik ikka mingi no max paarimeetrise vahemaa eest läbi. Ta reaalselt sõitis nagu kahe auto vahelt, no meie nina eest ja selle teise auto nina eest, millest ta mööda sõitis, ulmemanöövriga ja no tra ma ei taha teada, mis see kiirus tal oli. Ühesõnaga jah, mingi idioot tegi möödasõitu ja ta ei jõudnud seda pm tehtud ja kui me teda ei oleks märganud või pidurdanud ei oleks, ma ei kirjutaks kohe kindlalt seda postitust siin. Mina sel hetkel ei jõudnud enam midagi mõelda... Pea oli täiesti tühi, sest see auto kas ilmuski üliäkki või me panime teda hiljem alles tähele, et seal lihtsalt ei olnudki aega enam midagi mõelda. Sandra pigistas istet ja mõtles, et nüüd läheb... Markko mõtles, et mida REAALSELT autoga teha, kui ta ongi meil kohe mingi 130ga sees. Saate aru, me päriselt olime nii 'wtf mis asi see oli', et me arutasime, kuidas mina oleksin esiklaasist välja lennanud, sest turvavööd mul peal ei olnud (istusin taga keskel, et paremini juttu rääkida ja taga ma tavaliselt turvavööd kinni ei pane) ja täiesti kindlalt surma saanud. Markko oleks olnud rohkem sodi kui meie, sest see auto oleks temapoolele kümpi pannud ja hea õnne korral oleks ehk Sandra vaid ellu jäänud, sest tema poolele auto sisse sõitnud ei oleks. See oli nii jube!! Reaalselt me mõtlesime, kuidas uudistes oleks olnud, et kolm noort tegid fbs check-ini, et feeling happy ja kaks tundi hiljem kihutas mingi dibla naine neile sisse, sest ei jõudnud möödasõitu lõpetada ja nad kõik on...

See oli napp.. Kiirused olid suured, kolm autot oli korraga koos, turvavööd mul peal polnud... Oioi. Ma mõtlesin ausalt sel hetkel täie vihadusega, kuidas tahaks selle naise kätte saada ja teda maailma kõige rõvedamate sõnadega sõimata ja ta ise täpselt samasse olukorda panna. Ja siis hakkas maailmatuma kahju neist, kes ongi niimoodi surma saanud. Kellegi teise idioodi pärast, kellele on need faking load kätte antud ja siis muudkui kihutab ja killib. Ilmselgelt numbrit me keegi ei vaadanud, automargis me ka kindlad pole ja kui ma mõtlen praegu, siis ma vist ei mäleta värvigi...

Enne sõitu Markko naljaga ütles, et kui ta meiega Tartusse sõidab, siis võib ohtlikuks kiskuda, sest napp pääsemine nr 2 oli ka mul temaga, kui me talve lõpus Tartusse sõitsime kahekesi. Ja enne seda värki sõidu ajal ma ütlesin talle, ta sõidab nii rahulikult, et mul jalg vajuks gaasipedaali peale, eriti siis, kui ilm on ülihea, muss mängib ja maantee on hea puhas ja keegi ees ei koperda :D Ja no näedsa siis..

Eelnevad kaks korda olen ma autos ikka karjuma hakanud, aga seekord nagu ei midagi... Jumala rahulik hetk oli :D

Tegelt pole nalja, kesiganes meiega sel hetkel oli, AITÄH! Äkki on kaitseinglid olemas?? Ei tea... Või hoiab jumal ikkagi lolle? Sest ilmselgelt olen ma peast tropp, et turvavöö pealepanemise kommet taga istudes ei ole.

Homme juba uus jutt! Stay tuned :D

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar