reede, 29. mai 2015

Uus töö, uus kodu, uus elu

 No kirjavigu oli eelmises postituses ikka normilt, aga who cares, ma ei viitsinud neid parandada. Panin tööl kolm päeva jutti, hpmme vaba ja kolimise päev ja siis jälle kolm tööpäeva. Oh seda elukest :D 


Mõni asi on ikka töö juures raske. Füüsiliselt raske! Seal on toitudel erinevad taldrikud ja taldrikud on ülifancyd ja osadele toitudele käivad klaaskuplid peale ja taldrikul on mitmeid detaile, mis seal peal driftivad. Okei, nendega saan hakkama, kõnnin aeglasemalt ja üritan tasakaalu hoida, et jumala eest mitte midagi maha pillata. Aga no eile nt oli mul laud, kuhu joppasid kaks nii rasket taldrikut, et ma lihtsalt ei saanud kahte taldrikut korraga võtta, sest need olid nii RASKED! Päriselt noh, taldrikud on rasked ja pooled korrad pean ma tee peal palvetama, et mul midagi maha ei kukuks ja jõud otsa ei saaks. Paremasse kätte ma saan võtta, aga vasakusse ma ei jaksanud. Ma täiesti päriselt pean hakkama käemuskleid kasvatama. Ja kui ma lauda raskemate taldrikutega ära jõuan, siis on kriitiline hetk taldrikute lauale panemine :D Teised ütlevad õnneks ka, et taldrikud on rasked, aga no mina palun... Ma arvan, et ma olen nende kolme päevaga juba nii palju käsi treeninud, et enam ei pea ma kellelgi teisel paluma veepudelit lahti keerata, sest ma ise ei jõua :D

Aga tööle minnes on hulll nostalgia peale tulnud. Hommikul kõnnin tööle läbi kesklinna ja Raekojaplatsi ja siis veel natuke Rüütli tänavalt ehk siis pm peatänavat pidi nagu Calellaski. Kõik askeldavad, panevad terrasse välja, teevad jäätiseputkasid lahti jne. Täpselt nagu Spainis ja nii mõnus on. CA asub ka pm Rüütli tänava nurga peal. Nurga peal on MeatMarket ja CA kohe kõrval. Kui vaiksem hetk oli, siis tšillisin väljas, sest nii mõnus soe oli ja inimesi õues tohhuijaa ja täna nt olid kõrvalmajas pulmad. Registreerida saab seal ja maja ette sõitis eluuuuvinge vanem katuseta auto. MeatMarket paneb õhtuti mussi normilt üürgama ka, jumalast mõnus oli täna terrassi kokku panna, kui selline diskokas käib :D Meil ilmselgelt need aeglasema taktiga lood :D

Homme siis kolin Raadile. Suht linna äärde. Kui kodu lähedale poodi minna, siis on linnasilt sealsamas ja pood on ikka väga lähedal :D Aga ma ei koli õnneks kolmandat korda Säästuka juurde!! Kodupood pole faking Säästukas, kus kakskendneli seitse parmud tina panevad, such win, saan Selveris käia :D Kui ma esmaspäeval seal vaatamas seda maja käisin, siis oli selline tunne, nagu polekski Tartus enam. Nii rahulik, vaikne, roheline... Maja on vist mingi neljakorruseline?? Keldrikorrus, kus ka keegi elab, siis esimene korrus, kust sisse tullakse, teisel korrusel on köök ja köögist saab terrassile + kellegi tuba, kolmandal korrusel on elutuba + kellegi tuba ja neljandal on kolm tuba vist. Ma olen ka seal. Suht suur maja ühesõnaga ja suht palju inimesi :D 7 vist pidi kokku olema :D Kahte neist nägin esmaspäeval, ülejäänud on üllatus. Aga peale minu on seal ainult üks tüdruk ja too pidi ka suvel kunagi ära kolima, et noh jah :D Aga mulle seal meeldis, palju ruumi, hoov, grill, saun, inimesed jne. Maja nats ligadilogadi on, sellesmõttes, et mingid liistud olid lahti ja katusealune mingit mõttetut manti täis jne, aga vast saab hakkama :D Muidu ikka eurokas ja suvel ju niii hea, kui saad hoovi peale murule astuda.

A, eelmine laupäev. Juuksed on kahtlased i know, see oli siis, kui ma toonivat palsamit valesti kasutasin :D

Markkol on küll väga sõbralik nägu btw
Bitchface on korralik mul
Vetsuselfar
LILLAD mu juuksed nüüd küll ei olnud, see mingi loll peegeldus ma ise arvan :D

teisipäev, 26. mai 2015

miks ma veicc pettunud Tartus olen

Mõlesin Pärnust ära kolides, et oh johhaidi, Tartus ülilihtne tööd ju leida ja kindlasti kodu ka. Suur linn, lots of chances. Huijat. Ma alustan nüüd homme päristööga, 27. mail. Ja kuna ma Tartusse kolisin?? Ma käisin vist juba veebruari lõpus esimesel vestlusel. No mingi 3 kuud tagasi. Aa, ups, ma olin fotograaf ka vahepeal ju :D Aga ok, alustame algusest.

Ma seekord nimetan korra need kohanimed, kus ma käinud olen, aga siis rohkem ei nimeta ja kasutan aind esitähte (Ma endiselt ei taha, et keegi nt googeldab enda ettevõtet ja leiab minu blogi... Ma nt ise ükskord googeldasin pädiga "lhv kutid" ja kolmandana tuli mu postitus, kus ma neist kirjutasin!! :D)

Kõige esimese cv saatsin ma Minti. Kõne sain sealt täpselt enne joomahakkamist, sest Talvekad olid. Ma reaalselt olin juba uksest välja astumas, kui veel ruttu midagi paberile kirjutasin ja siis seda rändom kõne Getlynile ja Markkole seletasin :D Läksin vestlusele ja kolmele proovikale, ehk siis pm olin kogu nv mingist kellaajast seal. Mulle sai suht kiiresti selgeks, et mina seal töötada ei taha. Ma võrdlesin kõike Bumerangiga ja neid miinuseid oli nii palju, et ma lihstalt ei suutnud ja otsisin tööd edasi. Kutid olid sõbrad kohe esimesest päevast ja nemad olidki ainuke pluss, mis mulle seal meeldis. Ok, tegelt seal ikka head kokteilid ka :D Ma üldse ei ütle, et see koht mingi nõme pleiss on, aga töötada seal ei tahaks. Ma hellasin pärast esimest päeva seal Sandrale ja ütlesin, et vaata on Mäki burks ja siis mingi suvalise putka burks (no inimesed on võrrelnud a'la mäkki millegi muuga, apple arvuteid millegi muuga, et neist paremat ei ole jne) ja praeguses olukorras on B see Mäki burks ja M see mingi suvalise putka burks :D Ma reaalselt tulin kohast, kus viimnegi detail oli paigas (alustades kassast lõpetades kaubaga) ja kui ma nägin seda seal, siis teadsin, et i need a new job! Mingi paar nädalat hiljem ütles mulle ka naine sealt, kes suht kohe lahti lasti :D, et "valisime tüdrukud, kellel on rohkem teenindajatöö kogemust". Vastasin talle, et ega ma M'i peale ei panustanudki :D

Pean mõtlema nüüd veits, mis mu järgmine koht oli... Yakuza? Jepp, vist küll, sest sinna läksin ma vestlusele peale ühte pidu. Ja siis suht kohe proovikale. Ja jälle hakkas pihta :D See ja see ja too ei meeldinud. Alustades sellest, et kokad olid venelased, kellega seal tundus, et nii juttu ja pulli ei saa, lõpetades sellega, et nõudepesija sealt mingi hetk sääred teeb. Ja üleüldse ei tundnud ma, et see sushivärk minu teema oleks (siis ma polnud seda veel kordagi pm proovinud) ja ma ei olnud neist kleitidest just vaimustuses, mida nad seal kandsid. Ütlesin sinna ise ära.

Pärast seda vist Pierre? No P's tuli mulle küll naer peale. See oli max level ülepingutatud vestlus, et ausalt, piinlikult naljakas oli. See oli grupivestlus, kuuekesi vist olime. Vahepeal saatis kaks pliksi ära. No alustuseks oli vaja täita ankeet, mida poleks ainult debiilik täita osanud. Pm olid küsimused sellised, et "kas tuleksid tööle töökaaslase asemel, kui ta haigeks jääb? jah/ei" No hallo, muidugi vastan ei ja loodan tööd saada. Siis seejärel küsis ta igaühe käest küsimusi, mille pointist ma reaalselt ei saanud aru. Vestles u 5min meist igaühega ja kui ma seal kuulasin neid küsimusi ja vastuseid, siis ma üritasin niiii pingsalt välja mõelda, MIS KURAT ON KÜSIMUSE POINT ja mida ta sellest vastusest küll välja loeb. See asi oli ausalt no nii ülepingutatud, et oli korraga piinlik ja naljakas :D Ma ei mäleta enam neid küsimusi, et näidet tuua, peale ühe, mis ta minult nt küsis, a'la midagi sellist, et kas mu endine tööandja andis mulle juba töökäigus ka lisaülesandeid vms. Et noh, läksin tööle ja siis selgus, et oii seda pean ka tegema vä. Mida see neile andis nagu? Wat. Muidugi nad olid enne B'sse ka helistanud ja siis helistas mulle pärast vestlust, et küsida, kas saan tööga asap alustada, jah, kas tahan pikemaks ajaks tööd, jah. 10min hiljem hellas ja ütles, et nad ikka ei taha mind :D Vestlusel olin ma ainuke, kes otsis pikemaks ajaks tööd, noh tol hetkel mingi 1,5 aastaks, sest järgmise suve lõpuni oleks ikka. Ja ma olin ainuke, kellel oli samaalane varasem töökogemus. Ja seetõttu ma ei saagi nende värbamisprotsessist aru, mis kuradi loogika järgi nad töötajaid otsivad?? Paar nädalat hiljem oli jälle töökuulutus üleval :D Hahaaa!

Äkki sellest järgmine oli Ristiisa? Käisin vestlusel ja nii nagu M'iski, nvl tööl. Noh ja nagu ikka, hakkasid erinevad asjad häirima. Kõige rohkem aga kollektiiv. Nüüd ehk seal normimad inimesed, sest nad otsisid suht paljusid, a kui ma seal olin, siis kõik olid tüdrukud ja muidu nagu okeid, aga kuidagi imelikud olid ikkagi osad, mitte mingid pullivennad... A no köögis vaadati mind kogu see aeg viltu :D Juba vestlusel öeldi, et "osad kokad on meil siin sellised, kes panevad uued proovile" Psssh, nagu Bs oli mingi hetk boss nõudepesija, siis seal vist kokad :D No mingit kodust tunnet seal ühesõnaga ei tekkinud ja kui ta mulle helistas, et "sa olid tubli ja me mõtleme veel, sest teisi on ka", siis ma ütlesin ise, et kle, ma ei tule, mul töö olemas. Tolleks hetkeks juba oligi, nii et kujutage ise ette kaua need asjad venisid jne :D Siis ma saatsin CV Asian Chefi ja La Dolce Vitasse, mõlemast kohast hellati, aga ütlesin, et no thanks, mul töö olemas. AC munes veel eriti kaua, ma nagu reaalselt tahtsin küsida, et nahhui sa mulle mingi paar nädalat hiljem alles helistad?? Rohkem ma ei mäleta, kas ma siis veel kuhugi saada üritasin või ei, aga kui ma nägin seda fotograafivärki, siis oli mul nagu OMG SEE ON TÄPSELT MULLE!! Aa, Õlle Taresse ütlesin ka ära :D Igatahes mõtlesin jälle, et everything happens for a reason ja nüüd leidsin ma enda dreamjobi :D Helljee eksole :D

Ma olin seda tööpakkumist juba varem ka vaadanud ja ma tahtsin minna, aga siis oli rohkem kooli ja ei saanud nii. Nüüd siis sain! Kohe saatsin CV, kohe suht sain vastuse, samal nädalal tegime vestluse, samal nädalal tegin tervisetõendi ja sama nädala laupäeval läksin. Dreamjob oli see ju küll, nagu te teate :D

Ja kui ma sealt ära tulin, hakkas jälle pihta. Käisin Ränduris vestlusel ja proovikal. Nüüd tundus best place, kus töötada. Ülemus megachill ja kui Sandrale pärast vestlust hellasin, siis aind ülistasin teda :D Ise ütles ka, et "saad omale linna kõige ägedama ülemuse" Kõik inimesed seal olid nii toredad ja ei olnud mingeid bitch face'e, et sa uus jne... Köögis olid toredad inimesed, tüdrulud olid toredad ja ütlesid, et nad pole ammu nii normaalset inimest seal proovimas käimas näinud :D Ilmselgelt ei ole see võimalik, et mina kellelegi ei meeldiks :D Aga siis... See vend ei helistanud mulle iialgi! Saate aru, kõige lahedamast kollektiivist ei helistatud tagasi. Ma poleks olnud pettunud, kui R poleks helistanud, sealsed inimesed ei meeldinudki mulle eriti... Aga tra, vaatad et ohhh nii norm vend on siin ülemus ja räägid taga vestlusel tund aega maast ja ilmast, tuleb küsib su käest "no lilleke, kuidas sulle meeldib?" ja siis never ei helista isegi selleks, et öelda, et ei taha mind! Siis oli küll nii, et palunkäipersetroppkuilinnasnäensiissõiman. Need pliksid olid mind pärast seda CTs näinud ja baarmenile öelnud, et ma olen tore pliks, sest baarmen tuli mulle seda ütlema :D Järgmine päev tagantjärgi mõtlesin, et ei no väga norm :D

Siis käisin La Dolce Vitas vestlusel, aga seal see omanik itaallane ja kahtlane vend. Töökuulutus kogu aeg üleval, aga ei reageeri. Mulle helistati ka alles teisel kandideerimisel. Ja kuna Sandra oli seal enne mind käinud ja öelnud, et see omanik ligadi-logadi vend, siis ma niiväga ei lootnudki. Ta pidi helistama, kui neil on vaja, aga ei helistanud. Ta pani töökuulutuse ülesse ja siis ütles, et neil VÕIB-OLLA on vaja!! Mida inimest!! FU!

Siis saatsin ma mingi aeg niisama CVsid kohtadesse, kus väliterassid ja oleks ju nagu inimesi vaja, aga ei miskit. Ma mõtlesin juba sel hetkel suveks Pärnusse kolimisele ja helistasin isegi Eenokile, et ta korteri kohta uurida, sest töö oleks mul ilmselgelt olemas olnud, sest ma olen nii hea lihtsalt, et inimesed, kes mind teavad, ei ütle mulle ära!! :D B-s kuulsin ikka köögist, et minuga kõige parem tööl koos olla, kõik sujub, on korras ja tehtud + pulli saab ka. Ja võrdelsin end teiste B-s nähtud teenindajatega ja seetõttu ma teadsin, et asi tegelikult pole minus. Midagi muud peab kuskil viga olema :D Ja siis ma mõtlesin, et okei, natule proovin veel ka kui ei saa ikka tööd, siis kolin Tallinnasse.

Kandideersin veel siis Dedisse, sealt helistati, ütlesin ära. Läksin Himaalaja Juttudesse ja seal oli ka palju asju, mis häirisid, aga mõtlesin, et no pohh, tulen siis siia, sest Tallinnasse ma ikka nii väga ka nüüd minna ei taha ju :D Aga aga... Käisin veel kiiresti ühes kohas vestlusel ja ütlesin, et mul kaks päeva aega, et HJ-desse öelda, kas lähen sinna v ei. Seega kohe järgmine päev käisin proovikal ja minuga tegeles peale teenindajate ka peakokk-omanik, kes rääkis minuga ja tundub ka üks vinge inimene olevat :D Rääkisin talle, et mul otsustamisega ülikiire ja õhtu lõpus ütles mulle, et tahab mu tööle võtta. ILMSELGELT TAHAB! Need, kellega seal koos olin, olid küll sõbralikud jne, aga no ei mingit smilimist inimestele. Ja mulle toonitati seda ikka mitu korda, et see on oluline!!

Nüüd siis ongi nii, et homme alustan. Ma loodan, et everything still happens for a reason ja kõik läheb hästi. See on esimene koht, kus mind miski ei häiri ja halllooo, kui ma panen oma töökogemusse töökoha, mis on Tartu parim restoran, ülihea mainega koht, mille kokk on presidendi vastuvõtul süüa teinud ja kellest lehte artikleid kirjutatud, siis see juba annab mulle nii palju kuurde kui mingi suvaline pubi ja see tähendab, et kõik ikka juhtub põhjusega! Kõik need 'ei-d' sain selleks, et Chez Andresse välja jõuda.

Nt erialaseid töökohti ei taha ma teadlikult. Või selliseid, kuhu peaaegu olemasoleva kõrgharidusega kandideerida võiks. Sest... Ma ei taha veel karjääri teha ja ma üldse ei tea, mida ma tahan kunagi teha, aga plaan on ikka pärast kooli siit minema minna ja siis ma ei taha küll, et mingi töökoht mind kinni hoiaks ja et ma minna ei raatsiks :D Sellepärast tahtsin ikka sellist tööd praegu.

Sandraga kahepeale oleme vist suurema osa Tartu söögikohti ära näinud, neid süsteeme, ülemusi, kööke jne. Mõne koha köök oli rõve as fuck :D Nt ma nägin sellist asja, et vanamees istus köögis, sokke jalas polnud ja siis mudis oma kossi sees haudunud jalgu :D Right after that läks ta süüa tegema :D

Ok, ma rohkem ei viitsi... See tuli nii pikk, et ma ei jõua enam sellest kirjutadagi, kuhu ma elama lähen. Later someday!

esmaspäev, 25. mai 2015

thnk god, i'm alive!

Mul on elus olnud nüüdseks siis kolm napikat pääsemist autoavariist. Viimane neist, mis laupäeval nüüd oli, oli neist kõige napikam. Räägime siis lähemalt...

Istusime reede õhtul koolis kella 7ni ja nii kui lahti saime, hakkasime Tartu poole sõitma. Mina, Sandra ja Markko. M tegi check-ini feisbukki veel ja puha, et alustame kruiisimist ja feeling happy. Mina kommenteerisin, et feeling happy on ja! Kui autosse istusime, siis alustas veel juttu ka, et "Tere tulemast, alustame sõitu suunal Pärnu-Tartu. Orienteeruv sõiduaeg on blabla..." Ma veel naljatasin, et a kus oksekotid on, kui sõidu ajal süda pahaks läheb. No eniveis! Kõik oli jumalast chill... Sõitsime maanteel, olime läbi Viljandi juba ära sõitnud ja ma mäletan seda hetke nii, et ükshetk ma nägin autot meile vastu sõitmas meie vööndis ja ma ei saanud aru, et mida ta sellel poolel teeb, sest ta oli nii faking lähedal ja alles tegi möödasõitu. Me vist olime autos sel hetkel jumalast vait, kuigi muidu rääkisime, aga õnneks panime läbi jutu ikka seda hullu debiilikut tähele ja M hakkas kiirelt pidurdama. Ja hoolimata sellest, et me pidurdasime, pani see debiilik ikka mingi no max paarimeetrise vahemaa eest läbi. Ta reaalselt sõitis nagu kahe auto vahelt, no meie nina eest ja selle teise auto nina eest, millest ta mööda sõitis, ulmemanöövriga ja no tra ma ei taha teada, mis see kiirus tal oli. Ühesõnaga jah, mingi idioot tegi möödasõitu ja ta ei jõudnud seda pm tehtud ja kui me teda ei oleks märganud või pidurdanud ei oleks, ma ei kirjutaks kohe kindlalt seda postitust siin. Mina sel hetkel ei jõudnud enam midagi mõelda... Pea oli täiesti tühi, sest see auto kas ilmuski üliäkki või me panime teda hiljem alles tähele, et seal lihtsalt ei olnudki aega enam midagi mõelda. Sandra pigistas istet ja mõtles, et nüüd läheb... Markko mõtles, et mida REAALSELT autoga teha, kui ta ongi meil kohe mingi 130ga sees. Saate aru, me päriselt olime nii 'wtf mis asi see oli', et me arutasime, kuidas mina oleksin esiklaasist välja lennanud, sest turvavööd mul peal ei olnud (istusin taga keskel, et paremini juttu rääkida ja taga ma tavaliselt turvavööd kinni ei pane) ja täiesti kindlalt surma saanud. Markko oleks olnud rohkem sodi kui meie, sest see auto oleks temapoolele kümpi pannud ja hea õnne korral oleks ehk Sandra vaid ellu jäänud, sest tema poolele auto sisse sõitnud ei oleks. See oli nii jube!! Reaalselt me mõtlesime, kuidas uudistes oleks olnud, et kolm noort tegid fbs check-ini, et feeling happy ja kaks tundi hiljem kihutas mingi dibla naine neile sisse, sest ei jõudnud möödasõitu lõpetada ja nad kõik on...

See oli napp.. Kiirused olid suured, kolm autot oli korraga koos, turvavööd mul peal polnud... Oioi. Ma mõtlesin ausalt sel hetkel täie vihadusega, kuidas tahaks selle naise kätte saada ja teda maailma kõige rõvedamate sõnadega sõimata ja ta ise täpselt samasse olukorda panna. Ja siis hakkas maailmatuma kahju neist, kes ongi niimoodi surma saanud. Kellegi teise idioodi pärast, kellele on need faking load kätte antud ja siis muudkui kihutab ja killib. Ilmselgelt numbrit me keegi ei vaadanud, automargis me ka kindlad pole ja kui ma mõtlen praegu, siis ma vist ei mäleta värvigi...

Enne sõitu Markko naljaga ütles, et kui ta meiega Tartusse sõidab, siis võib ohtlikuks kiskuda, sest napp pääsemine nr 2 oli ka mul temaga, kui me talve lõpus Tartusse sõitsime kahekesi. Ja enne seda värki sõidu ajal ma ütlesin talle, ta sõidab nii rahulikult, et mul jalg vajuks gaasipedaali peale, eriti siis, kui ilm on ülihea, muss mängib ja maantee on hea puhas ja keegi ees ei koperda :D Ja no näedsa siis..

Eelnevad kaks korda olen ma autos ikka karjuma hakanud, aga seekord nagu ei midagi... Jumala rahulik hetk oli :D

Tegelt pole nalja, kesiganes meiega sel hetkel oli, AITÄH! Äkki on kaitseinglid olemas?? Ei tea... Või hoiab jumal ikkagi lolle? Sest ilmselgelt olen ma peast tropp, et turvavöö pealepanemise kommet taga istudes ei ole.

Homme juba uus jutt! Stay tuned :D

pühapäev, 24. mai 2015


Ma värviks vist juuksed täitsa päriselt siniseks, kui ma restoranis tööle ei hakkaks. Kardan, et kui sinna sinise peaga ilmuda, näidatakse mulle ust ka :D

neljapäev, 14. mai 2015

Vaatasin esmaspäeval "Revenge" viimase hooaja grandfinale osa ära. Eelviimast osa vaadates tuli mul juba nutt peale, sest miks nii hea asi otsa saama peab.. Mina ei tea noh.. Ma ei ole paljusid seriaale vaadanud, nagu enamik vaatab alustades "Grey anatoomiaga" jne ja kuigi ma pole seda näinud, siis ma ei usu, et ükski teine seriaal "Revenge'ist" parem on. Not possible. See on nagu fiftyshades filmiga... Et kui vaatad selle filmi ära, siis tahaks veeel ja veel edasi näha või uuesti sedasama ja midagi muud nagu pärast sellist filmi ei oska vaadata, sest SEE oli nii hea ja teistel filmidel on raske selle levelini küündida. Tegelt filmiga vist nii polnud, aga raamatuga küll :D Ja selle seriaaliga ka. Vaatasin viimase osa ära ja siis mõtlesin, et mida oma eluga siis nüüd peale hakata. Why do all good things come to an end?

Elama peab hakkama!! Õppima peab!! Eksamid on vaja ära teha ja nädala pärast kooli minna ja mida iganes. Kuna see piin küll lõpeb ometi?? :D

esmaspäev, 11. mai 2015

noh

Miks siin vaikus küll on?

Sest teate mis... Kui mõtlen nüüd, siis see elu on olnud JÄLLE üks tööotsimise saaga ja pidude eri ja õppimine. Noh õppimisega alustasin eile, aga ükskord varem käisin Pärnus ka koolis. Eksamiteks õppimine pole mu cup of tea. Õppimine pole ÜLDSE mu cup of tea. Jeebus noh, saaks ma selle paberi endale lihtsalt osta, ma ostaks. Ma ei jaksa enam õppida nii.

Pidude poole pealt tulevad meelde erinevad õhtud Maasikast ja Shootersist ja Püssist ja Rüütlist ja Atlantisest ja CTst ja Võsult ja EMÜst jne. EMÜ torni jõudsin Öölaulupeo ajal, täielik partyhouse oli see sel õhtul :D Kogu 15korruseline vms torn üürgas mussi lihtsalt :D Võsul oli Triinu 22, mis oli mitme päeva event. Tore koht, ägedad inimesed ja kõva pidu :D Püssis polnud ma ka mingi mitmeid aastaid vist käinud, viimati siis, kui Otepääl veel elasin ja ühtedele kuttidele kainekas olin. Eniveis, jõime siis Püssi Punast, sest ma nt polnd seda varem proovinud, aga see on ju niiii legeeee, siis pidi :D Ülikahju, et ei olnud karaokepäev. Cocolocos laulmist ja kogu seda möllu seal ma igatsen nüüd juba küll. Niiiii väga tahaks Cocolocosse, näpud püsti visata ja laule kaasa kõigiga laulda (karjuda) :D Ülejäänud kohad on tavaline Tartu... Ehk siis sigavinge ja kõva.

No ma loodan, et ma saan tööle juba. Üks koht on soolas, aga küss on selles, kas see mulle meeldib. Ma olen marupirtsakas pärast B-d ja näen tavaliselt kohtades enne miinuseid kui plusse. Nüüd ma räägin endale, et ei pirtsuta nii palju ja tuleb leppida sellega, et sellist teist kohta nagu B ei tule. St et kõik süsteemid ei ole nii paigas nagu seal, ei peagi tööle minnes olema selline tunne, et läheks nagu koju (no et nii kodune on olla liccalt) ja kõik inimesed ei peagi olema sellised nagu B-s olid. Eriti kokad. Kõik B kokad olid niiiiheadtoredad, rohkem nagu sõbrantsid kui kolleegid ju :D

Äkki homme viitsin natuke pikemalt sellest töövärgist kirjutada, sest selles osas olen ma küll Tartus natuke pettunud :(