reede, 30. jaanuar 2015

Nende Pärnu aastate juures on mind kõige rohkem häirinud ja kõige enam pannud südame verd tilkuma see, et ma enda kõikidest teistest sõpradest nii kaugel olen ja neid nii harva näen. Mul on gümnaasiumi ajast 4 sõbrannat, keda ma reaalselt ei mäletagi, millal ma viimati nägin. Nendega, keda näen, tuleb ikka jutu alguses sisse "oota millal me viimati üldse nägime?". Ja alati on nii pask, kui kuskil on mingi üritus, kuhu ma minna ei saa, sest pean Pärnus olema, aga kuhu kõik sõbrad-tuttavad lähevad ja noh... ma ei lähe, sest mina olen Pärnus!

Ja täna on ka see päev, kui ma mõtlen, et faking Pärnu, faking miljon kilomeetrit ja töö ja kool. Homme lendab üks kallis sõbranna ära ja no MINAEISAA lahkumissünnipäevapeole minna, sest ma pean siin olema. Kõik teised sõbrad lähevad, neil on sitaks fun ja kõva õhtu, anoh ma pean jälle sellise toreda evendi skippima. Ja sellepärast ma vahepeal ei salli üldse seda kohta siin. No ja sellistel õhtutel ka, kui lähed välja ja seisad ja siis kuuled... vaikus. Ja mõtled, et kuradi Pärnu :D




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar