teisipäev, 4. august 2015


Eile nsm Tartuffil ;))

neljapäev, 30. juuli 2015

Partypost

Alates jaanidest on elu üks pillerkaar olnud. Ei, alates mu sünnast, mis oli veits enne jaane. Ja nüüd siis homme saab NÄDAL viimasest peost. Alates juuni keskpaigast pole seda juhtunud :D Ja siis keegi ikka kommenteerib vahel, et jälle peole jne. No ma ei tea, ilmselt kõigil ei ole siis selliseid ägedaid peoseiklusi nagu mul :D Aga mina pole ka see-eest selline, kes mõtleb, et oh vaataks täna head filmi ja jooks veini või et oo teeks vessarit ja jooks siidrit. Ma niisama just for fun kunagi ei joo. Kui ma hakkaks üksi kodus teleka ees dringitama, mõtleks ma ilmselt, et no nüüd on küll alkoprobleemid majas :D Kui joon, siis lähen peole. Kui ei lähe, ei joo ühte siidrit ka nsm. Selline napsutamine on minu silmis pointless.

Eeeniveeis. Ühel esmaspäeval kogunesime Raadihoodi, mängisime Aliast, tegime vessarit ja lõpuks mängisime Bussijuhti. Vein on selline gurmaanide jook, et paha hakkab :D Ikka mängid veiniga Bussijuhti, pohui et seda fääncy toidu kõrvale nautima peaks. Käisime Püssis. Kahjuks selleks ajaks, kui me Püssi jõudsime, oli karaoke juba läbi :D Läksime Kivisse. Seal oli baarmen ise kivis ja ütles mandi kohta, et "töötab!" :D Väga normaalne :D Seal ajasin ma nt enda klaasi ja lilleveeklaasi sassi ja jõin lillevett lonksu. Vähemalt sai nalja eksole, maitse oli pask, ei soovita :D Läksime kasinni. See oli mu essa kord kasiinos. Marufääncy nägi seest välja ja seal saime 5€ žetooni. Ma nt võitsin 4.70 :D Millegipärast oli see tol hetkel marusuur summa ja võtsin välja, kuigi oleks ju võinud edasi paugutada tasuta saadud raha eest :D

Shootersis on ka maruäge olnud. Nii kahju, et see suvel aind nvl lahti on. Pidime ühel kolmapäeval europeol sellepärast käima ja no halloo kes käib europeol ja cts??!? :D Need Shoodi shotid, oomaigaad. Üks pidu ma läksin järgmine päev tööle ja panin plaani paika, mis ajast enam ühtegi shotti ega asja ei võta, ütlesin teistele ka, et ei mingit jooki enam mulle EKSOLE :D Hahaaa...
"Stella, võta üks veeeel!!"
"Üks shott on veel alles, joo ära!"
"See on ausõna viimane!"
"Aga, Stella, see on su lemmikshott ju!"

Jepp, kell 6 istusime taksoga drive-inis :D Ja kui ma kella 2ks tööle läksin, oli tööl kõige hullem päev EVER. Sellesmõttes et milline sittt tuju ülemusel oli, kuidas kõik kiskus viltu ja kuidas seal karjuti. Mina mingit jama kokku ei keeranud ja sõimata ei saanud, aga see üldmeeleolu ja kuidas teised said võtta... See oli esimene hetk, kui ma panin käed näo ette ja mõtlesin lihtsalt, et TAHAN KOJUU. See oli julm. Aga nohh, peab leppima, et vahel on ka selliseid päevi. Esimene selline wtf-kuhu-ma-tööle-tulin päev oli mu sünnipäeval :D Good timing.

Päris nauts on siin olnud, kui oleme Raadihoodis lamamistooli ja värgid välja vedanud, grillinud ja vessarit teinud. Krdiii hea on ikka see, et mul siin aed on!

Pühapäeval käisin 8-aastaste jalkaturniiri vaatamas. Nii naljakas. Mingid väiksed kobad pädad siblivad ringi ja no nagu lastega ikka, saab neid naerda :D

Vot siis nii.

Ostsin herneid, mustikaid ja maasikaid! Niiihea värske kraam ja deem, herneisu tuli nüüd peale



Tööl olen ma ikka always smiling, ma isegi ei tea miks, aga olen! Pärnus küll ei olnud minu arust :D A ma võin nüüd vabalt naeratada ka siis, kui servette teen :D


neljapäev, 16. juuli 2015

Töö

Noh jah, sellest oleks palju kirjutada, aga kui ma hakkaks siin seda teemat sügavuti lahkama, tuleks see postitus suht ropp. Ma pole sellest kirjutanud ka, sest sellest on nii imelik kirjutada ja no kuidas ma selle siia ikka kirja panen. Kui ma sõpradele kirjutan/räägin neid momenteid ülemusega, siis mõni naerab, mõni küsib, kaua ma seda veel kannatan, mõni soovitab klaasiga vastu pead lüüa jne :D Krt ma mõtlesin, et ma kirjutan natuke, aga ei mul on imelik temast siia kirjutada. Nii et jääb ära. Aga midagi hullu ei toimu, funi saab ja iroonitseda ja me saame hästi läbi. Ütleme nii, et kuna ma olen seal plikadest kõige chillim ja blond ja selline ninnunännu plikake nagu ma olen, siis minuga suhtleb ta täiesti teistmoodi.

Aga ärge arvake, et ma vahel õiendada ei saa :D Saan mina ka, sest nii kui köögis kiireks läheb on räme pressure peal ja kõik saavad vastu päid ja jalgu :D Mitte alati, aga vahel küll. Õnneks on mul suht suva, ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Mul on isegi siis vahel naeratus näol, kui ta õiendab, sest mul nii savi :D Närvi nats ajab, kuidas aru ei saada, et ma ei saa alati toitu KOHE TÄPSELT SEL HETKEL võtta, kui ta valmis saab, aga eks ma lepin sellega :D Kui see siiamaani pole kohale jõudnud, siis on suht lootusetu seis ja mu seletus, et olin nt lauas või viisin jooke, on suht mõttetu. Kohe peab, kiiresti peab, sekundi pealt noh :D Aga kui see hetk möödas on, on kõik jälle sõbrad ja see teine osa on temas tagasi :D

Fun fact! Praegu panin ühes chatis tähele, kuidas mulle on hüüdnimed tekkinud :D Stelma tuli maitea kuna, ammu, aga nüüd jälle täies hoos kasutuses, ja teine on Stellur/Stellar, i like :D
Ma fukin olen laisk ja elan elu, sellepärast ma kirjutanud polegi. Kui on aega, ei viitsi. Või siis pole aega. Sel suvel ma mõtlesin, et kui kuhugi tahetakse minna ja ma töölt vaba, siis kohe lähen. Eelmisel suvel jäid paljud evendid ära, sest kogu aeg oli töötöötöö. Sel suvel ja nagu ka ülejäänud ajal on mul normaalne graafik ja seetõttu olengi trippinud Pärnusse, Saaremaale, Otepääle ja ma ei teagi praegu, kas veel kuhugi. Sõbrad muudkui käivad külas ja vaja nendega tegeleda jne :D Kõik on olnud vägev ja funni palju.

Saaremaa Rannapidu oli legeevent. Laupäeval kadus hääl ära, sest telgi põranda peal all midagi polnud ja sinna see hääl läks. Kogu nv olin ikka suht hääletu ja siiamaani pole päris tagasi :D Reede algas juba ägedalt. Pakkisime end lahti seal, grillisime vorste, tegime piipu, päike paistis ja ilm oli nauts. Ja siis vaatasime natuke ümber ringi... Naabertelkijad olid kaks loner kutti, kes istusid kahekesi oma telgi ees, kummalgi õlle käes ja enamus ajast vaatasid meie poole. Neist veits eemal oli 5 täiskasvanud suurt meest, kes kuulasid sellist eidemussi, et paha hakkas :D See ei mahtunud pähe, kuidas 5 jõmmi istuvad ringis ja kuulavad loo loo järel mingeid heartbreaker ja love songe. Esimene õhtu kuulasime Tannut ja Shanonit ja reivisime nsm :D

Laupäeval trippisime ringi saarel. Käisime Säärepaargus söömas, kus oli täispask Caesari salat, teine pask koht oli John Bull vms, don't go there!!! :D Koht on ideaalne, linnuse kõrval, vee ääres, aga see toit, big no. Olime arvamusel, et saarlased süüa teha ei oska :D Aga see-eest on nad vägaväga sõbralikud! Ja saarel on ikka teine feeling. Laupäeva tipp oli obvsly Omi. Me olime ülikindlad, et kõik muu halb peale cheerleaderi, aga ei, set oli kõva ja cheerleaderit lasi aind 1min ja ilmselgelt viimasena :D Suur Papa oli küll naljanumber. Pole elu sees seda inimest kuulanud ja jätab külmaks, aga nüüd pärast seda eventi saab vähemalt naerda :D Mina arvasin, et tal keegi bäkilaulja kaasas, sest vend vehkis mikriga pidevalt ringi, aga sõnad käisid edasi. Järgmine hommik tuli ta jutuks ja kohe öeldi, et live see polnud :D Ok, selle peale ma öösel ei tulnud, suht loogiline on arvata, et tal bäkilauljad ju :D See vend tal seal kõrval vajutas play nuppu hoopis krt. Mingi hetk ütles ka, et Suur Papa on Eesti kõige kiirem räppija ja järgmine lugu oli ülikiire ja siis nii ta seal feikis, et räpib :D Pluss tüüp tuli lavale mingi marjakorjamismütsiga.

Pühapäeval chillisime Kuressaares. See linn on fuuuukin iluuuus!! Käisime ühes pubis ja mingi hetk jäi silma mulle seal üks ilus teenindajakutt. Ilmselgelt ütlesin seda teistele ka ja Stef oli kohe, et davai, kutsume ta siia. Kuna mul häält ei olnud väga, pidi Stef taga ise rääkima hakkama ja mingi sekundiga kirjutas mulle enda nime :D Naissvärk. Hiljem sain teada, et nad olid pannud mulle aasta kliendi tiitli, sest nagu ta ütles, siis "sa ju lidusid mööda meie baari ringi ja ütlesid wowow nii ilus vä, issand siin on ikka nii ilus ja selle ilusa poisi võtan ma endale meheks" :D A no ausalt, ülichill koht oli seest, hakkasin giidiks teistele ja näitasin neile ka pleissi :D Ja next ülichill koht oli Grand Rose terrass! Omg! Haigeeelt nauts. Rippuvad toolid ja relaxing area sama hea kui Türgis :D Muhul käisid teised jaanalinnufarmis, aga kuna ma olin käinud ja ulmeväsinud, siis jäin ma autosse magama.

Praamijärjekord oli ulme. Thank god, et meil bronn oli. 20:30 praami peale ja sel ajal veel oli järjekord mingi 3km. Ilma liialdusteta, keegi kirjutas ja tehti pilte ja kõige badluckimad inimesed istusid järjekorras 5-6 tundi. See oli karm. Me parkisime auto sadama juurde ära, tegime kesapõllul piipu ja ootasime oma praamikest :D Süda tilkus peaaaegu verd, aga ära pidime tulema. Seal oli niii hea. Kuressaare on nii ilus ja inimesed sõbralikud! Minge Saaremaale, yo :D

Pilte ja videoid sellest tripist on kamaluga, aga kuna need telfis, siis... No pics (no proof, et käisime :D)











esmaspäev, 15. juuni 2015

That moment kui leiad vana chati, kus on jagatud albumit päris coolide piltidega!


Ma kui endine fotograaf arvan, et see on küll üks cool pilt! Tol ajal ma ilmselgelt sellest aru ei saanud :D
Ma arvan, et mul üks kuni mitu sääske näos




Nii oli 3 aastat tagasi ja nüüd on ka nii - näpud püsti ja piduu


Prn->Trt

Sõidan nüüd Pärnust tagasi Tartusse ja loodan nii väga, et need kaks eksamit saavad nüüd tehtud. Läbikukkuja ei taha ju keegi olla :D Eile oli vaja muidugi täiega kruiisimas käia, poh et ise tegelt õppisin. Mis siis ikka, fun first, studying second. Eksamit nähes ei vandunud ma enda peas nagu vanakurat ise, nagu mul nii mõnigi kord varem on juhtunud, kui social life õppimist seganud on. Pigem tuli mulle meelde, kui vähe ma pingutama pean, et asjad meelde jääks. Peab natuke lugema, natuke kõva häälega kordama, ükskõik kui veidrad seosed leidma ja voilaa. Mis nüüd ei tähenda muidugi seda, et eksamid tulevad A+-id. Nagu teada värk on, on eksamis ka sellist asja, millest elu sees kuulnud pole või midagi, mis häguselt kuskilt koidab, aga päris kindel nagu pole :D

Muud värki nagu pole vist kirjutada, homme on töö ja sünks ja siis nüüd eile tuli mõte, et tegelt võiks kolmapäeval peo ka teha. Mitte sünnipäevapeo, vaid lihtsalt peo :D Ilma sünnakinkide ja söökide ja mängudeta. Alguses mõtlesin, et lihtsalt kirjutan, et võib läbi astuda, kooki süüa (mille ma siis nüüd tegema pean) ja juttu nsm rääkida. A nüüd vist tuleb õhtul ikka nats tina ka panna :D Kuidas siis muidu??


pühapäev, 14. juuni 2015

Nostalgia

Maiko, mäletad aastat 2000, kui me tulime kooli?

Häguselt. Kas sa olid siis ka minust kaks korda lühem?

Maikooo! (löön) Pidasin seda silmas, et uus algklasside maja sai valmis ja me olime esimesed, kes seal 4 aastat õppida said.

Jep-jep. Alguses olime veel seal vanas majas ju. Praegune muusikakool...

Päris olimegi. Meie klass oli küll alguses siin majas vanas Hinnoberdi klassis.

Võib-olla tõesti. Olite vist jah. Meie lennus on ju viimased inimesed, kes seal majas oma õpinguid said alustada.

Mhmh... ja muideks meie lennus pole ju enam ühtegi rublaaegset last.

Poleks osanud arvatagi.

Ja me oleme uue ühika, spordihoone, staadioni ja koolimaja renoveerimist, direktori vahetust ja kooli sajandat juubelit näinud.

Me oleme vist ikka päris erilised. Me oleme ka viimane lend, keda Otepää Gümnaasiumi üks legendaarsemaid õpetajaid on õpetanud.

Mm.. sa räägid ju Urve Volmerist!

Kusjuures räägin küll. Minu andmetel oleme me viimased, keda ta õpetanud on. Loodan, et ta meid vahepeal ikka heade sõnadega meenutab...

... sest meie meenutame ju teda ka. Ja tegelikult... varsti meenutame vist kõiki endisi õpetajaid vaid heade sõnadega.

Natuke vara on küll vist nostalgitsema hakata, aga ...meil vist ikka natuke on, mida meenutada?

Jah, Maiko, mäletad ju seda lugu, kui sa matemaatikas musta vöö said?

Stella aga, kuidas sul selle ühikast öösel väljahiilimisega oli?

(kerge naer) Olgu... tegelikult on meil midagi tähtsat veel öelda.

Mhmh, siinkohal tahaks tänada kõiki õpetajaid, kes meid välja kannatanud on.

Oleme väga tänulikud, et olete suutnud meid õpetada nii, et meil õpitu lausa une pealt selge on.

Et olete meist kasvatanud asjalikud inimesed.

Et te olete õpetanud meid ükshaaval rääkima.

Ja vahel ka kätt tõstma.

Meil oli teiega väga meeldiv koos töötada, kuigi enamasti töötasite ainult teie.

Jääte meile meelde ja tulevikus teid kohates ütleme ka oma lastele: „Näe, tema oli minu õpetaja.“

Täname teid siiralt kõige eest, mida te meie heaks teinud olete! Teiega oli äärmiselt tore.
                                           
It has been a pleasure!

Было очень приятно!

Es war sehr angenehm!

Maiko vastas mu ~ 3 aastat tagasi saadetud kirjale, milles ma saatsin talle just selle asja. Meie lõpukõne. Olen seda nüüd lugenud ja mõelnud, et oli ikka äge aeg ja me ise veel ägedamad. Ja sellest on nüüd saanud 3 aastat! #vägahull

laupäev, 13. juuni 2015

How's that possible

Olin täna päev otsa kodus, et õppida. Seda ma küll ei teinud, vaid muudkui googeldasin au pairide blogisid, et uusi ja huvitavamaid lugeda. Ja noh, leidsingi ja lugesingi. Ja ei õppinud täna, aga ma olin kodus ja terve päeva jooksul kuulsin vaid korra, et keegi kodus oli. Nüüd õhtul käisin kodust ära, tulin tagasi, üks auto on küll maja ees, aga ikka olen ma ainuke siin majas. Ja ma pole tegelikult juba mitu päeva kedagi näinud :D

Mõtlesin siia tulles, et vb jääb siin majas isegi ruumi väheks, aga oi ei. 2 inimest pm ei elagi siin töö tõttu. Ma olen mõlemat kutti korra näinud :D Ülejäänut nelja ikka näeb ja oleme tsillinud ja hänginud, aga nüüd kõik kadunud :D I' home alone! Ja ega mul eriti väiksem maja kusjuures polegi kui Kevinil :D

Eelmine laupäev Lennunduspäevadelt tulles olin ka home alone, mida ma ei arvanud, et siin majas juhtub, aga näedsa. A siis ma öösel üksi majas polnud, sest õhtul tulid osad ikka koju ja noh mulle tulid Otepää kutid külla, niiet polnud hullu. A Raadihood on rahulik hood ja ma vist keerasin alt ukse ka lukku ikka. Siin väga kontrollima ei viitsi minna, päris mitu korrust kõmpida :D

neljapäev, 4. juuni 2015

Uus kodu

Tegin mõned pildid majast. Mõned, sest maja on suur ja kõike üles pildistada ei viitsiks ma eniveis. Mina, endine fotograaf Tallinki laevalt, ei tohiks küll nii sita kvaliteediga pilte aktsepteerida ja siia üles uploadida, aga noh, who cares eksole. Leidsin kodust ära kolides ka pilte lõpetamisest ja mõned teised ka, seega panin need oma rohelise seina peale, et see veits ilusam oleks. Ja noh, nüüd ongi. Ahjaaa leidsin sünnaks klassivendadelt saadud mopeedi registreerimistunnistuse. See tuletas meelde, et ma olin Mopp ju kunagi koolis :D Kes ei tea seda teemat, siis kunagi klassivennad avastasid, et mu nimi on Stella ja Stella oli/on mingine veneaegne mopeed. Ja siis ma olingi... Mopp :D Jõulude ajal olin ma DJ Mopp, sest ma lasin mingil jõuluevendil klassis juukarist mussi :D Tra praegu mõtlen nendele mopinaljadele ja irvitan siin :D

Sellega tuli mul nüüd meelde laupäevane klubiskäik, kui ma kahte vana klassivenda nägin, kellest üks oli see põhiline mopitaja, ja ütleski mulle "tsau Mopp!" :D Väga normaalne :D Tore, et ainult Otepää klassivennad sellega kursis on, sest Stella on ikka parem ja ilusam nimi ühele blondile pliksile :D










Mul on olnud mõned "erilisemad" hetked tööl, millest ma mõtlen veel, kas kirjutan või ei. Ma ei taha küll, et kõik hakkaks arvama nii nagu Stef, kui ma talle neid lugusid esmaspäeva õhtul rääkisin :D Ahjaa, esmaspäeva õhtu oli ka toredake. Käisime ühe kuti master degreed tähistamas, või noh... Nemad tulid mu töö juurde shampust jooma ja kui lõpetasin, läksime Püssi shampust jooma :D Tore oli tähistada kellegi master degreed, kui endal lihtlabase baka kättesaamisega raskusi on :D

Vaatasin eile kalendrisse ja see juunikuu tuleb ikka üks ulmekiire kuu. Ja need üritused, kuhu minna tahan, on vabadele päevadele ka veel jopanud! Nii et tuleb kõvv kuu. Nvl olen nüüd Lennunduspäevadel tööl, mis pidi ka lahe asi olema. Näeb neid trikilennukeid ja siis saame ise veel pärast erinevaid atraktsioone seal läbi käia, coolcool :D

Cya

reede, 29. mai 2015

Uus töö, uus kodu, uus elu

 No kirjavigu oli eelmises postituses ikka normilt, aga who cares, ma ei viitsinud neid parandada. Panin tööl kolm päeva jutti, hpmme vaba ja kolimise päev ja siis jälle kolm tööpäeva. Oh seda elukest :D 


Mõni asi on ikka töö juures raske. Füüsiliselt raske! Seal on toitudel erinevad taldrikud ja taldrikud on ülifancyd ja osadele toitudele käivad klaaskuplid peale ja taldrikul on mitmeid detaile, mis seal peal driftivad. Okei, nendega saan hakkama, kõnnin aeglasemalt ja üritan tasakaalu hoida, et jumala eest mitte midagi maha pillata. Aga no eile nt oli mul laud, kuhu joppasid kaks nii rasket taldrikut, et ma lihtsalt ei saanud kahte taldrikut korraga võtta, sest need olid nii RASKED! Päriselt noh, taldrikud on rasked ja pooled korrad pean ma tee peal palvetama, et mul midagi maha ei kukuks ja jõud otsa ei saaks. Paremasse kätte ma saan võtta, aga vasakusse ma ei jaksanud. Ma täiesti päriselt pean hakkama käemuskleid kasvatama. Ja kui ma lauda raskemate taldrikutega ära jõuan, siis on kriitiline hetk taldrikute lauale panemine :D Teised ütlevad õnneks ka, et taldrikud on rasked, aga no mina palun... Ma arvan, et ma olen nende kolme päevaga juba nii palju käsi treeninud, et enam ei pea ma kellelgi teisel paluma veepudelit lahti keerata, sest ma ise ei jõua :D

Aga tööle minnes on hulll nostalgia peale tulnud. Hommikul kõnnin tööle läbi kesklinna ja Raekojaplatsi ja siis veel natuke Rüütli tänavalt ehk siis pm peatänavat pidi nagu Calellaski. Kõik askeldavad, panevad terrasse välja, teevad jäätiseputkasid lahti jne. Täpselt nagu Spainis ja nii mõnus on. CA asub ka pm Rüütli tänava nurga peal. Nurga peal on MeatMarket ja CA kohe kõrval. Kui vaiksem hetk oli, siis tšillisin väljas, sest nii mõnus soe oli ja inimesi õues tohhuijaa ja täna nt olid kõrvalmajas pulmad. Registreerida saab seal ja maja ette sõitis eluuuuvinge vanem katuseta auto. MeatMarket paneb õhtuti mussi normilt üürgama ka, jumalast mõnus oli täna terrassi kokku panna, kui selline diskokas käib :D Meil ilmselgelt need aeglasema taktiga lood :D

Homme siis kolin Raadile. Suht linna äärde. Kui kodu lähedale poodi minna, siis on linnasilt sealsamas ja pood on ikka väga lähedal :D Aga ma ei koli õnneks kolmandat korda Säästuka juurde!! Kodupood pole faking Säästukas, kus kakskendneli seitse parmud tina panevad, such win, saan Selveris käia :D Kui ma esmaspäeval seal vaatamas seda maja käisin, siis oli selline tunne, nagu polekski Tartus enam. Nii rahulik, vaikne, roheline... Maja on vist mingi neljakorruseline?? Keldrikorrus, kus ka keegi elab, siis esimene korrus, kust sisse tullakse, teisel korrusel on köök ja köögist saab terrassile + kellegi tuba, kolmandal korrusel on elutuba + kellegi tuba ja neljandal on kolm tuba vist. Ma olen ka seal. Suht suur maja ühesõnaga ja suht palju inimesi :D 7 vist pidi kokku olema :D Kahte neist nägin esmaspäeval, ülejäänud on üllatus. Aga peale minu on seal ainult üks tüdruk ja too pidi ka suvel kunagi ära kolima, et noh jah :D Aga mulle seal meeldis, palju ruumi, hoov, grill, saun, inimesed jne. Maja nats ligadilogadi on, sellesmõttes, et mingid liistud olid lahti ja katusealune mingit mõttetut manti täis jne, aga vast saab hakkama :D Muidu ikka eurokas ja suvel ju niii hea, kui saad hoovi peale murule astuda.

A, eelmine laupäev. Juuksed on kahtlased i know, see oli siis, kui ma toonivat palsamit valesti kasutasin :D

Markkol on küll väga sõbralik nägu btw
Bitchface on korralik mul
Vetsuselfar
LILLAD mu juuksed nüüd küll ei olnud, see mingi loll peegeldus ma ise arvan :D

teisipäev, 26. mai 2015

miks ma veicc pettunud Tartus olen

Mõlesin Pärnust ära kolides, et oh johhaidi, Tartus ülilihtne tööd ju leida ja kindlasti kodu ka. Suur linn, lots of chances. Huijat. Ma alustan nüüd homme päristööga, 27. mail. Ja kuna ma Tartusse kolisin?? Ma käisin vist juba veebruari lõpus esimesel vestlusel. No mingi 3 kuud tagasi. Aa, ups, ma olin fotograaf ka vahepeal ju :D Aga ok, alustame algusest.

Ma seekord nimetan korra need kohanimed, kus ma käinud olen, aga siis rohkem ei nimeta ja kasutan aind esitähte (Ma endiselt ei taha, et keegi nt googeldab enda ettevõtet ja leiab minu blogi... Ma nt ise ükskord googeldasin pädiga "lhv kutid" ja kolmandana tuli mu postitus, kus ma neist kirjutasin!! :D)

Kõige esimese cv saatsin ma Minti. Kõne sain sealt täpselt enne joomahakkamist, sest Talvekad olid. Ma reaalselt olin juba uksest välja astumas, kui veel ruttu midagi paberile kirjutasin ja siis seda rändom kõne Getlynile ja Markkole seletasin :D Läksin vestlusele ja kolmele proovikale, ehk siis pm olin kogu nv mingist kellaajast seal. Mulle sai suht kiiresti selgeks, et mina seal töötada ei taha. Ma võrdlesin kõike Bumerangiga ja neid miinuseid oli nii palju, et ma lihstalt ei suutnud ja otsisin tööd edasi. Kutid olid sõbrad kohe esimesest päevast ja nemad olidki ainuke pluss, mis mulle seal meeldis. Ok, tegelt seal ikka head kokteilid ka :D Ma üldse ei ütle, et see koht mingi nõme pleiss on, aga töötada seal ei tahaks. Ma hellasin pärast esimest päeva seal Sandrale ja ütlesin, et vaata on Mäki burks ja siis mingi suvalise putka burks (no inimesed on võrrelnud a'la mäkki millegi muuga, apple arvuteid millegi muuga, et neist paremat ei ole jne) ja praeguses olukorras on B see Mäki burks ja M see mingi suvalise putka burks :D Ma reaalselt tulin kohast, kus viimnegi detail oli paigas (alustades kassast lõpetades kaubaga) ja kui ma nägin seda seal, siis teadsin, et i need a new job! Mingi paar nädalat hiljem ütles mulle ka naine sealt, kes suht kohe lahti lasti :D, et "valisime tüdrukud, kellel on rohkem teenindajatöö kogemust". Vastasin talle, et ega ma M'i peale ei panustanudki :D

Pean mõtlema nüüd veits, mis mu järgmine koht oli... Yakuza? Jepp, vist küll, sest sinna läksin ma vestlusele peale ühte pidu. Ja siis suht kohe proovikale. Ja jälle hakkas pihta :D See ja see ja too ei meeldinud. Alustades sellest, et kokad olid venelased, kellega seal tundus, et nii juttu ja pulli ei saa, lõpetades sellega, et nõudepesija sealt mingi hetk sääred teeb. Ja üleüldse ei tundnud ma, et see sushivärk minu teema oleks (siis ma polnud seda veel kordagi pm proovinud) ja ma ei olnud neist kleitidest just vaimustuses, mida nad seal kandsid. Ütlesin sinna ise ära.

Pärast seda vist Pierre? No P's tuli mulle küll naer peale. See oli max level ülepingutatud vestlus, et ausalt, piinlikult naljakas oli. See oli grupivestlus, kuuekesi vist olime. Vahepeal saatis kaks pliksi ära. No alustuseks oli vaja täita ankeet, mida poleks ainult debiilik täita osanud. Pm olid küsimused sellised, et "kas tuleksid tööle töökaaslase asemel, kui ta haigeks jääb? jah/ei" No hallo, muidugi vastan ei ja loodan tööd saada. Siis seejärel küsis ta igaühe käest küsimusi, mille pointist ma reaalselt ei saanud aru. Vestles u 5min meist igaühega ja kui ma seal kuulasin neid küsimusi ja vastuseid, siis ma üritasin niiii pingsalt välja mõelda, MIS KURAT ON KÜSIMUSE POINT ja mida ta sellest vastusest küll välja loeb. See asi oli ausalt no nii ülepingutatud, et oli korraga piinlik ja naljakas :D Ma ei mäleta enam neid küsimusi, et näidet tuua, peale ühe, mis ta minult nt küsis, a'la midagi sellist, et kas mu endine tööandja andis mulle juba töökäigus ka lisaülesandeid vms. Et noh, läksin tööle ja siis selgus, et oii seda pean ka tegema vä. Mida see neile andis nagu? Wat. Muidugi nad olid enne B'sse ka helistanud ja siis helistas mulle pärast vestlust, et küsida, kas saan tööga asap alustada, jah, kas tahan pikemaks ajaks tööd, jah. 10min hiljem hellas ja ütles, et nad ikka ei taha mind :D Vestlusel olin ma ainuke, kes otsis pikemaks ajaks tööd, noh tol hetkel mingi 1,5 aastaks, sest järgmise suve lõpuni oleks ikka. Ja ma olin ainuke, kellel oli samaalane varasem töökogemus. Ja seetõttu ma ei saagi nende värbamisprotsessist aru, mis kuradi loogika järgi nad töötajaid otsivad?? Paar nädalat hiljem oli jälle töökuulutus üleval :D Hahaaa!

Äkki sellest järgmine oli Ristiisa? Käisin vestlusel ja nii nagu M'iski, nvl tööl. Noh ja nagu ikka, hakkasid erinevad asjad häirima. Kõige rohkem aga kollektiiv. Nüüd ehk seal normimad inimesed, sest nad otsisid suht paljusid, a kui ma seal olin, siis kõik olid tüdrukud ja muidu nagu okeid, aga kuidagi imelikud olid ikkagi osad, mitte mingid pullivennad... A no köögis vaadati mind kogu see aeg viltu :D Juba vestlusel öeldi, et "osad kokad on meil siin sellised, kes panevad uued proovile" Psssh, nagu Bs oli mingi hetk boss nõudepesija, siis seal vist kokad :D No mingit kodust tunnet seal ühesõnaga ei tekkinud ja kui ta mulle helistas, et "sa olid tubli ja me mõtleme veel, sest teisi on ka", siis ma ütlesin ise, et kle, ma ei tule, mul töö olemas. Tolleks hetkeks juba oligi, nii et kujutage ise ette kaua need asjad venisid jne :D Siis ma saatsin CV Asian Chefi ja La Dolce Vitasse, mõlemast kohast hellati, aga ütlesin, et no thanks, mul töö olemas. AC munes veel eriti kaua, ma nagu reaalselt tahtsin küsida, et nahhui sa mulle mingi paar nädalat hiljem alles helistad?? Rohkem ma ei mäleta, kas ma siis veel kuhugi saada üritasin või ei, aga kui ma nägin seda fotograafivärki, siis oli mul nagu OMG SEE ON TÄPSELT MULLE!! Aa, Õlle Taresse ütlesin ka ära :D Igatahes mõtlesin jälle, et everything happens for a reason ja nüüd leidsin ma enda dreamjobi :D Helljee eksole :D

Ma olin seda tööpakkumist juba varem ka vaadanud ja ma tahtsin minna, aga siis oli rohkem kooli ja ei saanud nii. Nüüd siis sain! Kohe saatsin CV, kohe suht sain vastuse, samal nädalal tegime vestluse, samal nädalal tegin tervisetõendi ja sama nädala laupäeval läksin. Dreamjob oli see ju küll, nagu te teate :D

Ja kui ma sealt ära tulin, hakkas jälle pihta. Käisin Ränduris vestlusel ja proovikal. Nüüd tundus best place, kus töötada. Ülemus megachill ja kui Sandrale pärast vestlust hellasin, siis aind ülistasin teda :D Ise ütles ka, et "saad omale linna kõige ägedama ülemuse" Kõik inimesed seal olid nii toredad ja ei olnud mingeid bitch face'e, et sa uus jne... Köögis olid toredad inimesed, tüdrulud olid toredad ja ütlesid, et nad pole ammu nii normaalset inimest seal proovimas käimas näinud :D Ilmselgelt ei ole see võimalik, et mina kellelegi ei meeldiks :D Aga siis... See vend ei helistanud mulle iialgi! Saate aru, kõige lahedamast kollektiivist ei helistatud tagasi. Ma poleks olnud pettunud, kui R poleks helistanud, sealsed inimesed ei meeldinudki mulle eriti... Aga tra, vaatad et ohhh nii norm vend on siin ülemus ja räägid taga vestlusel tund aega maast ja ilmast, tuleb küsib su käest "no lilleke, kuidas sulle meeldib?" ja siis never ei helista isegi selleks, et öelda, et ei taha mind! Siis oli küll nii, et palunkäipersetroppkuilinnasnäensiissõiman. Need pliksid olid mind pärast seda CTs näinud ja baarmenile öelnud, et ma olen tore pliks, sest baarmen tuli mulle seda ütlema :D Järgmine päev tagantjärgi mõtlesin, et ei no väga norm :D

Siis käisin La Dolce Vitas vestlusel, aga seal see omanik itaallane ja kahtlane vend. Töökuulutus kogu aeg üleval, aga ei reageeri. Mulle helistati ka alles teisel kandideerimisel. Ja kuna Sandra oli seal enne mind käinud ja öelnud, et see omanik ligadi-logadi vend, siis ma niiväga ei lootnudki. Ta pidi helistama, kui neil on vaja, aga ei helistanud. Ta pani töökuulutuse ülesse ja siis ütles, et neil VÕIB-OLLA on vaja!! Mida inimest!! FU!

Siis saatsin ma mingi aeg niisama CVsid kohtadesse, kus väliterassid ja oleks ju nagu inimesi vaja, aga ei miskit. Ma mõtlesin juba sel hetkel suveks Pärnusse kolimisele ja helistasin isegi Eenokile, et ta korteri kohta uurida, sest töö oleks mul ilmselgelt olemas olnud, sest ma olen nii hea lihtsalt, et inimesed, kes mind teavad, ei ütle mulle ära!! :D B-s kuulsin ikka köögist, et minuga kõige parem tööl koos olla, kõik sujub, on korras ja tehtud + pulli saab ka. Ja võrdelsin end teiste B-s nähtud teenindajatega ja seetõttu ma teadsin, et asi tegelikult pole minus. Midagi muud peab kuskil viga olema :D Ja siis ma mõtlesin, et okei, natule proovin veel ka kui ei saa ikka tööd, siis kolin Tallinnasse.

Kandideersin veel siis Dedisse, sealt helistati, ütlesin ära. Läksin Himaalaja Juttudesse ja seal oli ka palju asju, mis häirisid, aga mõtlesin, et no pohh, tulen siis siia, sest Tallinnasse ma ikka nii väga ka nüüd minna ei taha ju :D Aga aga... Käisin veel kiiresti ühes kohas vestlusel ja ütlesin, et mul kaks päeva aega, et HJ-desse öelda, kas lähen sinna v ei. Seega kohe järgmine päev käisin proovikal ja minuga tegeles peale teenindajate ka peakokk-omanik, kes rääkis minuga ja tundub ka üks vinge inimene olevat :D Rääkisin talle, et mul otsustamisega ülikiire ja õhtu lõpus ütles mulle, et tahab mu tööle võtta. ILMSELGELT TAHAB! Need, kellega seal koos olin, olid küll sõbralikud jne, aga no ei mingit smilimist inimestele. Ja mulle toonitati seda ikka mitu korda, et see on oluline!!

Nüüd siis ongi nii, et homme alustan. Ma loodan, et everything still happens for a reason ja kõik läheb hästi. See on esimene koht, kus mind miski ei häiri ja halllooo, kui ma panen oma töökogemusse töökoha, mis on Tartu parim restoran, ülihea mainega koht, mille kokk on presidendi vastuvõtul süüa teinud ja kellest lehte artikleid kirjutatud, siis see juba annab mulle nii palju kuurde kui mingi suvaline pubi ja see tähendab, et kõik ikka juhtub põhjusega! Kõik need 'ei-d' sain selleks, et Chez Andresse välja jõuda.

Nt erialaseid töökohti ei taha ma teadlikult. Või selliseid, kuhu peaaegu olemasoleva kõrgharidusega kandideerida võiks. Sest... Ma ei taha veel karjääri teha ja ma üldse ei tea, mida ma tahan kunagi teha, aga plaan on ikka pärast kooli siit minema minna ja siis ma ei taha küll, et mingi töökoht mind kinni hoiaks ja et ma minna ei raatsiks :D Sellepärast tahtsin ikka sellist tööd praegu.

Sandraga kahepeale oleme vist suurema osa Tartu söögikohti ära näinud, neid süsteeme, ülemusi, kööke jne. Mõne koha köök oli rõve as fuck :D Nt ma nägin sellist asja, et vanamees istus köögis, sokke jalas polnud ja siis mudis oma kossi sees haudunud jalgu :D Right after that läks ta süüa tegema :D

Ok, ma rohkem ei viitsi... See tuli nii pikk, et ma ei jõua enam sellest kirjutadagi, kuhu ma elama lähen. Later someday!

esmaspäev, 25. mai 2015

thnk god, i'm alive!

Mul on elus olnud nüüdseks siis kolm napikat pääsemist autoavariist. Viimane neist, mis laupäeval nüüd oli, oli neist kõige napikam. Räägime siis lähemalt...

Istusime reede õhtul koolis kella 7ni ja nii kui lahti saime, hakkasime Tartu poole sõitma. Mina, Sandra ja Markko. M tegi check-ini feisbukki veel ja puha, et alustame kruiisimist ja feeling happy. Mina kommenteerisin, et feeling happy on ja! Kui autosse istusime, siis alustas veel juttu ka, et "Tere tulemast, alustame sõitu suunal Pärnu-Tartu. Orienteeruv sõiduaeg on blabla..." Ma veel naljatasin, et a kus oksekotid on, kui sõidu ajal süda pahaks läheb. No eniveis! Kõik oli jumalast chill... Sõitsime maanteel, olime läbi Viljandi juba ära sõitnud ja ma mäletan seda hetke nii, et ükshetk ma nägin autot meile vastu sõitmas meie vööndis ja ma ei saanud aru, et mida ta sellel poolel teeb, sest ta oli nii faking lähedal ja alles tegi möödasõitu. Me vist olime autos sel hetkel jumalast vait, kuigi muidu rääkisime, aga õnneks panime läbi jutu ikka seda hullu debiilikut tähele ja M hakkas kiirelt pidurdama. Ja hoolimata sellest, et me pidurdasime, pani see debiilik ikka mingi no max paarimeetrise vahemaa eest läbi. Ta reaalselt sõitis nagu kahe auto vahelt, no meie nina eest ja selle teise auto nina eest, millest ta mööda sõitis, ulmemanöövriga ja no tra ma ei taha teada, mis see kiirus tal oli. Ühesõnaga jah, mingi idioot tegi möödasõitu ja ta ei jõudnud seda pm tehtud ja kui me teda ei oleks märganud või pidurdanud ei oleks, ma ei kirjutaks kohe kindlalt seda postitust siin. Mina sel hetkel ei jõudnud enam midagi mõelda... Pea oli täiesti tühi, sest see auto kas ilmuski üliäkki või me panime teda hiljem alles tähele, et seal lihtsalt ei olnudki aega enam midagi mõelda. Sandra pigistas istet ja mõtles, et nüüd läheb... Markko mõtles, et mida REAALSELT autoga teha, kui ta ongi meil kohe mingi 130ga sees. Saate aru, me päriselt olime nii 'wtf mis asi see oli', et me arutasime, kuidas mina oleksin esiklaasist välja lennanud, sest turvavööd mul peal ei olnud (istusin taga keskel, et paremini juttu rääkida ja taga ma tavaliselt turvavööd kinni ei pane) ja täiesti kindlalt surma saanud. Markko oleks olnud rohkem sodi kui meie, sest see auto oleks temapoolele kümpi pannud ja hea õnne korral oleks ehk Sandra vaid ellu jäänud, sest tema poolele auto sisse sõitnud ei oleks. See oli nii jube!! Reaalselt me mõtlesime, kuidas uudistes oleks olnud, et kolm noort tegid fbs check-ini, et feeling happy ja kaks tundi hiljem kihutas mingi dibla naine neile sisse, sest ei jõudnud möödasõitu lõpetada ja nad kõik on...

See oli napp.. Kiirused olid suured, kolm autot oli korraga koos, turvavööd mul peal polnud... Oioi. Ma mõtlesin ausalt sel hetkel täie vihadusega, kuidas tahaks selle naise kätte saada ja teda maailma kõige rõvedamate sõnadega sõimata ja ta ise täpselt samasse olukorda panna. Ja siis hakkas maailmatuma kahju neist, kes ongi niimoodi surma saanud. Kellegi teise idioodi pärast, kellele on need faking load kätte antud ja siis muudkui kihutab ja killib. Ilmselgelt numbrit me keegi ei vaadanud, automargis me ka kindlad pole ja kui ma mõtlen praegu, siis ma vist ei mäleta värvigi...

Enne sõitu Markko naljaga ütles, et kui ta meiega Tartusse sõidab, siis võib ohtlikuks kiskuda, sest napp pääsemine nr 2 oli ka mul temaga, kui me talve lõpus Tartusse sõitsime kahekesi. Ja enne seda värki sõidu ajal ma ütlesin talle, ta sõidab nii rahulikult, et mul jalg vajuks gaasipedaali peale, eriti siis, kui ilm on ülihea, muss mängib ja maantee on hea puhas ja keegi ees ei koperda :D Ja no näedsa siis..

Eelnevad kaks korda olen ma autos ikka karjuma hakanud, aga seekord nagu ei midagi... Jumala rahulik hetk oli :D

Tegelt pole nalja, kesiganes meiega sel hetkel oli, AITÄH! Äkki on kaitseinglid olemas?? Ei tea... Või hoiab jumal ikkagi lolle? Sest ilmselgelt olen ma peast tropp, et turvavöö pealepanemise kommet taga istudes ei ole.

Homme juba uus jutt! Stay tuned :D

pühapäev, 24. mai 2015


Ma värviks vist juuksed täitsa päriselt siniseks, kui ma restoranis tööle ei hakkaks. Kardan, et kui sinna sinise peaga ilmuda, näidatakse mulle ust ka :D

neljapäev, 14. mai 2015

Vaatasin esmaspäeval "Revenge" viimase hooaja grandfinale osa ära. Eelviimast osa vaadates tuli mul juba nutt peale, sest miks nii hea asi otsa saama peab.. Mina ei tea noh.. Ma ei ole paljusid seriaale vaadanud, nagu enamik vaatab alustades "Grey anatoomiaga" jne ja kuigi ma pole seda näinud, siis ma ei usu, et ükski teine seriaal "Revenge'ist" parem on. Not possible. See on nagu fiftyshades filmiga... Et kui vaatad selle filmi ära, siis tahaks veeel ja veel edasi näha või uuesti sedasama ja midagi muud nagu pärast sellist filmi ei oska vaadata, sest SEE oli nii hea ja teistel filmidel on raske selle levelini küündida. Tegelt filmiga vist nii polnud, aga raamatuga küll :D Ja selle seriaaliga ka. Vaatasin viimase osa ära ja siis mõtlesin, et mida oma eluga siis nüüd peale hakata. Why do all good things come to an end?

Elama peab hakkama!! Õppima peab!! Eksamid on vaja ära teha ja nädala pärast kooli minna ja mida iganes. Kuna see piin küll lõpeb ometi?? :D

esmaspäev, 11. mai 2015

noh

Miks siin vaikus küll on?

Sest teate mis... Kui mõtlen nüüd, siis see elu on olnud JÄLLE üks tööotsimise saaga ja pidude eri ja õppimine. Noh õppimisega alustasin eile, aga ükskord varem käisin Pärnus ka koolis. Eksamiteks õppimine pole mu cup of tea. Õppimine pole ÜLDSE mu cup of tea. Jeebus noh, saaks ma selle paberi endale lihtsalt osta, ma ostaks. Ma ei jaksa enam õppida nii.

Pidude poole pealt tulevad meelde erinevad õhtud Maasikast ja Shootersist ja Püssist ja Rüütlist ja Atlantisest ja CTst ja Võsult ja EMÜst jne. EMÜ torni jõudsin Öölaulupeo ajal, täielik partyhouse oli see sel õhtul :D Kogu 15korruseline vms torn üürgas mussi lihtsalt :D Võsul oli Triinu 22, mis oli mitme päeva event. Tore koht, ägedad inimesed ja kõva pidu :D Püssis polnud ma ka mingi mitmeid aastaid vist käinud, viimati siis, kui Otepääl veel elasin ja ühtedele kuttidele kainekas olin. Eniveis, jõime siis Püssi Punast, sest ma nt polnd seda varem proovinud, aga see on ju niiii legeeee, siis pidi :D Ülikahju, et ei olnud karaokepäev. Cocolocos laulmist ja kogu seda möllu seal ma igatsen nüüd juba küll. Niiiii väga tahaks Cocolocosse, näpud püsti visata ja laule kaasa kõigiga laulda (karjuda) :D Ülejäänud kohad on tavaline Tartu... Ehk siis sigavinge ja kõva.

No ma loodan, et ma saan tööle juba. Üks koht on soolas, aga küss on selles, kas see mulle meeldib. Ma olen marupirtsakas pärast B-d ja näen tavaliselt kohtades enne miinuseid kui plusse. Nüüd ma räägin endale, et ei pirtsuta nii palju ja tuleb leppida sellega, et sellist teist kohta nagu B ei tule. St et kõik süsteemid ei ole nii paigas nagu seal, ei peagi tööle minnes olema selline tunne, et läheks nagu koju (no et nii kodune on olla liccalt) ja kõik inimesed ei peagi olema sellised nagu B-s olid. Eriti kokad. Kõik B kokad olid niiiiheadtoredad, rohkem nagu sõbrantsid kui kolleegid ju :D

Äkki homme viitsin natuke pikemalt sellest töövärgist kirjutada, sest selles osas olen ma küll Tartus natuke pettunud :( 

kolmapäev, 29. aprill 2015

bye bye laevaelu

Nonii. Ilma igasuguseid nimesid nimetamata (nagu ikka selleks, et see blogi mittekuidagimoodi võõrastele ja valedele silmadele leitav ei oleks) saan ma öelda, et üks firma lõpetas teisega lepingu ära, sest sellel teisel firmal olid erinevad jamad ja laevale läheb paari kuu pärast täiesti uus firma pilte tegema. Mina sinna enda cvd ei saatnud, aest ma olen enam kui kindel, et mul tekkis tööst endast räme kopp ette ega mitte lihtsalt sellest, et olin juba nädal aega sama asja iga päev teinud. Kui ma päriselt peaks teisipäeval nüüd uuesti minema siis... Öäkk, ropsida tahaks :D Nii vastumeelne, et ulme. 

See elu oli lahe, mis töösse nii väga ei puutunud. See inimestega rääkimine ja nendega piltide tegemine ja selline chill. Neid pilte praegu vaadates mõtlen ma küll, et no äge oli, aga mitte töö :D


Seda pilti tahtis nt see keskmine kutt. Obviously eksole :D Mingile teisele kutile andsime pohuilt kaamera ja siis tegime pilti ja rääkisime juttu ja nii need laevasõbrad tekivad :D



See oli lahe sõbralik somm. Tal oli sõber ka ja viskas nalja jne. Mul tuli kohe meie Pärnu naaber Jukka meelde, kellega vahepeal ikka üle tänava räägitud sai :D Vend oli ülisillas, et K oskas soome keelt ja oli insta best friend lihtsalt :D Minu soome keel on küll vist kuhugi ära kadunud, ma ei mäleta seda enam eriti. A sp olimegi K-ga hea tiim (ja ilmselgelt muidu ka), sest mina rääkisin venelastega ja ta sommidega. Aga lõpuks rääkis tema ka "daa desjat euro, harašo?" juttu ja rohkem polnud pm vajagi :D Embi tehes rääkisin ka mina vene keeles ja johhaiidi, kui oli nt eesti-inglise-vene järjest ja veel mitmeid kordi ja ikka segaläbi, siis tulid laused a'la "tere palun tulge seiske joone alla, kaare taha" või "oodake your ticket" jne. Keel oli normilt vahel sõlmes.


Noo see pilt oleks nagu mingi lovebirdide pildike. Eksole ju?? Tegelt tegime oma viimast pildiringi ja siis tegin temast pilti ja siis next moment tahtis juba minuga pilti. No ma tavaliselt korra ikka mõtlesin enne teistega pildistamist, et kellega ma ikka pilti teen ja kas on ikka vaja, aga tema puhul oli savi ja noh siin ta on :D Kutt oli üksinda ka, veicc nukker oli.


See kutt töötab ise laeval. Sain laeval veel paljude teiste toredate inimestega tuttavaks ja juba nagu sõbrakski ja siis põmm... Never gonna see again :D Ilmselt ikka kunagi tulevikus trehvab, aga noh.. Kes teab kuna eksole.


Sometimes Lotte, always Stella.

Kuidas ma nii kole olla saan??? Kirjutan siis siia pildi alla selle stoori, et no ausalt, tegime üksteisest ka kaameratega pilte, aga mina pole absulllll fotogeeniline. Ma jään palju parem kellegi telefoniga tehtud pildile või enda pädiga tehtud selfile, aga kui tehakse normi kaameraga, siis on pucic. Ma pole ilus :D


See vend oli mingi 10-liikmelisest kambast, kes Ahvenamaale kalale läksid. Sõbrad tulid meie putka juurde juttu rääkima ja pilte tegema/ostma. Ja õhtu lõppes nii, et meil olid letipeal kaks pudelit shampust ja rikkusime jälle reegleid. Hommik wasn't good.


Ma ja paar kutti..

Seda rooliratast pidime tassima iga päev edasi-tagasi. Ja kui me sellega läksime, siis inimesed ei väsinud naljadest "kapten on täna ilma roolita?", "sina oled kapten v?", "laev juba liigub, alles nüüd viid kaptenile rooli v?" jne.. Rohkem meeldisid mulle need inimesed, kes aitasid seda rooli tassida, sest see oli tsutt raske :D

Vasakpoolne vend on lahe, kas pole? :D Ma ei tea, iga kord kui teda vaatan, tuleb naer kohe peale :D


Meie üks rootsi kruiisijuhtidest. K ütles huvitava fakti, et kõik rootsi kruiisijuhid peavad laulda oskama. Vend lauliski samal ajal karaokes seda "i'm gonna marry her anyway" laulu.


 A see on lihtsalt ilus ju. Neid ilusaid sunsette nägi päris palju ja olid ilusad.


Me olime just töö lõpetanud ja istusime netis, no kell oli vast mingi 1 öösel, kui see vend laivi ilmus. Ilmselt eestivenelane, kes kogemata natuke eestikeelseid sõnu oskas. Eniveis, minul oli kõigest nii kopp ees ja mitte miski mind ei kottinud ja kui ta tuli, et gavarite russki, siis ütlesin svenska ja teesklesin, et ei saa ta eestiveneinglise mixist mitte sittagi aru. Aga noh kui see vend nii halenaljakalt jauras ja maha istus ning prisma kotist kanakoivad välja otsis, siis mu süda leebus ja lihtsalt... naersin. Lõpuks saime korralikult selle venna üle naerda :D


Seee oli see "lähme joome 1-2 koksi, siis magama" pidu, mis lõppes nii, et ma kajutisse minekut ei mäleta, kaks minttut läks alla, tuigerdasime kaamerate all ja sliipi mingi 4 ajal. Hommikul tuli äratas mind koristaja, kes ütles, et ma vizzt olen sisse maganud. Nojaa, mingi tunnikese või nii :D Mul oli mingi 10 äratust, ühtegi neist ei kuulnud.

Viimased päevad seal laeva peal ma mõtlesin, et ma pean vist viharavile minema vms. Ma pööritasin silmi inimestele, mölisesin, nende küsimused ei kottinud mind vabseee ja ohkisin ja mida kõike veel. Kui keegi julges mu poole pöörduda küsimusega a patšemu wifi ne rabotajet?, siis sai ta maailma kõige tüdinuma näo ja rämeeeda silmadepöörituse :D Mind ajas VÄGA närvi, kui keegi tuli rändom asju küsima FOTOLETIST, MILLE PEALE ON KIRJUTATUD PHOTO SHOP infoküsimusi. Nahui mina ei tea, miks su wifi nje rabotajet, mina ei tea, kust sa wc-paberit juurde saad... Ma küll tean, kust sa saad süüa, kust juua, kus vetsu, kust kajutisse või kus suitsu teha, aga ma faking ei viiitsi sulle öelda, sest sa oled mingi viies inimene õhtu jooksul, kes seda küsib! Ma olin viimased päevad niii väsinud, nii tülpinud, nii pohhuist ja inimestega tige, et thnk god, et sealt maha sain. Ma päriselt mõtlesin, mis asi mul viga on, sest isegi mingid näod lihtsalt ajasid juba kettasse... Või ees koperdavad vanakesed... Nii et, mis asi ma aasta pärast oleksin olnud? Püstihull või? :D

Nüüd out of topic:


Miss Manga ripsmetušš on päris hea ma vaatan. Kulmud pole tegelt nüüd niii erinevad ka mul, lihtsalt seda ühte oskan kergitada, teist mitte :D