kolmapäev, 31. detsember 2014

xmas

Ma sain eelmisel nädalal rekordarv päevi kodus olla- 5. Teisipäeval oli hommikul kohe vaja kelgutama minna. Maja juures oli väike küngas ja sel hetkel tundus küll, et Otepääl on ikka suured mäed :D Millega mul tuleb nüüd meelde see, kui sõitsime Calellast hollandlase Stefaniga (Kiisu, kes mäletab :D) migratsiooniametisse vms ja ta küsis, kus me suusatada saame. Me siis ütlesime, et oii meil Eestis kaks mäge selle jaoks ja kui ta kuulis, kui kõrged need on, siis ta oli nagu: "Mountains?? Did you say mountains!? They're not even hills!!" True story, isegi pool Calella linna oli kõrgema mäe otsa ehitatud, kui meie "mountainid" on.

No igastahes, pärast kelgutamist läksime batuudikasse hüppama. Täiesti tavaline koht, aga no seal käimine jäi nüüd küll meelde. Kui me ära hakkasime minema, siis enne meid panid riidesse 3 poissi. 2 tükki olid neist vast u 14-aastased, kolmas tundus Mirko-vanune (no mingi 7). Alguses ma ei saanud aru, mis värk on sellega, et nad omavahel ei suhtle üldse, aga siis hakkasid nad kurtide keeles rääkima. Kõik kolm! See oli niiiiiii kurb vaatepilt. Eriti nagu kuidas see kõige väiksem oskas seda keelt?? Minu jaoks täielik raketiteadus, kuidas nõnda üldse suhelda saab, sest eesti keeles tohhuijaaa neid sõnu ju. Aga reaalselt, väga väga kurb oli. Kui nad ära läksid, küsis Mirko minult: "Õe, mis maal niimoodi kätega räägitakse?" Lapsesuu :D (Y)

Õhtul oli meil kogu see jõuluvärk ära ja jõuluvana hüppas ka läbi. Isegi mul, 21-aastasel!, oli lahe vaadata, et jõuluvana tõi pakid, mitte ei ilmunud need niisama kuuse alla. Ülejäänud õhtust on mul millegipärast mälukas, ei mäleta üldse, mis pärast edasi sai :D

Kolmapäeva hommikul käisime vanaema-vanaisa juures surnuaial külas. Õhtul pidin tädi juurde kella 7ks minema. Kodust läksingi nii ära, et kuulge davai, ma nüüd lähen, vast väga hilja peale ei jää. Noh, nii igaljuhul ei läinud. Mingi hetk kirjutasin Merliniga, kes küsis minult, et kas ma kodune. Ma veel kirjutasin vastu, et muidugi, ma ei kujuta ette, miks ma peaksin jõululaupäeval kuhugi välja minna tahtma. See ju ikka jõulufilmide ja mandariinide õhtu. Aga mingi tunni aja pärast pidin juba oma sõnu sööma. Mika tõmbas kõne peale, et tuleb kuttidega Tartu ja kuna ma niigi neid kutte vähe näen, siis karta oli, et välja ma läksin... Shoodilaks12.

Shoodis ei pea ka kunagi vist pettuma, seal on alati muy bueno. Aga eii, sellest jäi ju väheks. Mingi kell oli seal rahvast juba väga vähe ja siis oli ju vaja jumala eest tagasi Otepääle minna. See selleks, aga minul oli vaja nii väga kaasa ju minna :D Ja kuna ma seal Otepääl üle sajandi jälle olin, siis ikka oli vaja öösel teisi sõpru ka kõnedega pommitada ja mida iganes. Oh ühesõnaga, see Shoodi-Otepää tripp lõppes mul mingi 24h hiljem. Jõudsin koju järgmise päeva öösel. Ja ma läksin lihtsalt jõululaupäeval tädi juurde... Vaat mis juhtus :D A no mida ma teeks ilma selliste sõpradeta...

Reedel küpsetasime piparkooke ja vaatasime jõulufilme jne. Selline rahulik päev. Laupäeva hommikul hakkasin tagasi Pärnusse travellima, sest tööle oli vaja minna. Siis ma käisin Säästukas, millest ma eelmise postituse kirjutasin :D Ja pärast seda Säästuka-janti läksingi tööle, kus sain vihastada, et asjad on lohakalt ja pidin paljud asjad üle tegema ja siis mõtlesin, et kui see hommik juba nii sitt on, milline see päev siis veel tuleb! Suht kohe sain teada :D

Punkt kell 11 lendasid kolm purjus nooremat meest sisse. Võtsid juua, käisid tegid suitsu, ajasid juttu omavahel ja siis mingi hetk läksid kaks neist omavahel tülli. Aga ma respektin neid selle eest, et nad seda tüli õue lahendama läksid :D Läksid uksest välja ja hakkasid kaklema, noo johhhhaidiii. Kolmas tüüp jäi südamerahus sisse istuma, aga siis sai vist aru, et olukord on sitt ja läks ka välja. Ja siis mõtlesin mina, mida ma teen... Ja vajutasin paanikanuppu. Mingi aeg läks mööda, tüübid väljas kallistasid juba üksteist ja leppisid ära. Helistasin turvafirmasse, et no vist ei ole vaja ikka tulla (selleks hetkeks oli paanikaolukorra jaoks ikka liiiiiga palju aega möödunud) ja kui lõpuks see turva siiski tuli, et kood maha võtta, olid tüübid ära kakelnud, ära leppinud ja ka ära läinud. Nad muidugi mõtlesid, et tulevad tuppa tagasi ja elu on ilus, aga viskasin välja nad (jejee, võiks ise turvamees olla :D). Et jah, ei teagi, mis järgmises sellises olukorras teen.. Palvetan, et ma ikka ellu jääksin ja turva vähemlat lähima kümne minuti jooksul jõuaks?

Aga las see sitt jääda vanasse aastasse. Minu aastavahetuse plaanid tegi õnneks minu eest mu ülemus, seega pole mul dilemmat, millises linnas avl olla, millisesse klubisse minna, millise seltskonnaga olla, mida selga panna, mida juua :D Lähen õhtuks tööle ja olen homme ka. Jaanuar tuleb räme kuu ja juba homme see käes ongi...

Kõva pidu teile! xo

esmaspäev, 29. detsember 2014

Parmu-Säästukas

Pärnu Parmu-Säästukas ei pea kunagi pettuma. Olgu esmaspäev 19:15 või laupäev jeelijeeli 10:00 saanud. No fucking difference. Läksin laupäeva hommikul Tartust tulles Säästukast läbi, sest ilge isu apelsinide järele oli. Kui kassajärjekorras seisin, imbus minu taha üle kere värisev vanem mees, kes ilmselgelt oli auru all, ja pani letile 0,5-se Walteri. Ja ta maksis selle eest taaratšekiga!! Tüübi käed värisesid nii rämedalt, et hea, et letile oma tšeki pandud sai. Nii.. ja tema taga oli teine mees, kes pani lindile Walteri ballooni ja kaks saia. Ilmselt oli naine poodi saatnud lausega "kaks saia, üks piim", a no mees mõtles, et pohh see piim, samahästi võiks ju Walterit juua. Ja ega see mees esimesest eriti nagu ei erinenudki, maksis temagi enda kauba eest taaratšekkidega.

Ja tulin praegu poest. 90% inimestest poes olid potentsiaalsed promilliga joogi ostjad. Vahel krt ei saa sealt uksest väljagi, sest need tüübid lihtsalt ummistavad poe esise ära iseennastega. Minu ees ruttas ka mingi mees, kelle kotist paistis üllatusüllatus Walteri balloon. Mis teema on sellega? Kõige odavam õlts meie kaubalettidel või?? :D

A millegipärast mul endal seal poes õnneks piinlik käia pole :D 

teisipäev, 23. detsember 2014

ja ongi heade mõtete linn


Kui saan Tartu minna, siis vot on just nii hea meel ja tuju!! Lugesin kellegi blogist, et jõulud on see aeg, kui üksikud inimesed igatsevad just sel ajal enim enda kõrvale kedagi, kellega seda jõuluvärki koos nautida ja olla. Ja teine päev aastas on selleks valentinipäev. Siis mõtlesin enda peale... Thnk god, et mina sellist asja ei igatse, sest see võib ikka päris nukker olla. Jõulud on ju täitsa kurb aeg siis, kui keegi end üksikuna tunneb. Mul on vedanud. Ma olen üksik, aga ma ei tunne end üksikuna :)) Selleks on ju sõbrad, kes kärtsu-mürtsu-särtsu ellu toovad!!

Pean mainima ikka ja veel, kui hea on Tartus olla. Mitte ükski muremõte (minu elu ainsad muremõtted on seotud kooliga) ei jõua mõttessegi tulla. Siin on nagu teine dimensioon.. Nagu kõik olekski korras ja isegi kui Stefani enne mainis praktikat, siis ma lugesin lause ära, aga peast mul mõtet läbi ei käinud, et oi fakk, peaks hakkama mõtlema, kuidas seda turundust ettevõttele teha. Pärnus oleks mul ilmselt praegu süümekad ja ma hakkaksin kohe praegu natuke mõtet liigutama või siis lubaksin, et kindlasti homme. Süümekad panevad viimasel ajal liigutama, aga praegu siin... Eip, jumala pohhui, lähen täiesti rahuliku südamega magama.

Xo

laupäev, 20. detsember 2014

Mu lehevaatamiste arv pole vähenenud, mis sest et mina pole siia enda jalga juba kuu aega tõstnud. Ütlen ette ära, et kirjutan tahvliga postitust, seega, vigu võib tekkida täiesti rändom kohtadesse. Tavaliselt kui ma kellegagi chatin, siis no ise näete, palju vigu mu lausetes on :D Osad viitsin ära kustutada, aga kõiki ilmselgelt mitte, siis läheks aastaid ühe lause kirjutamiseks. Ma ei tea noh, mul äpud liiga suured või puudub sihtimisoskus, aga fakt on, et õigetele tähtedele ma tihti pihta ei saa :D

Niisiis, kui mingi aeg ei käinud ma pikka aega ühelgi peol, siis nüüd on seltsielu jälle normis ja uued sõbrad fbs ja päriselt ikka ka olemas :D See viimane kuu aega on olnud nii fun, Tartus oli üks nv meil igasugu seiklusi ja no Pärnus veel rohkem. Tartus käisime Atis peol ja nägin selliseid inimesi, kes gümnaasiumiajal olid sellised, keda pea iga päev nägin ja suhtlesin, nüüd polnud aastaid näinud ja siis ma järsku märkan neid tantsuplatsil, kõvv! Ja veel kõvem oli sõita Pühakale, et Tääripoissi näha, mäu.

Ma olin alati arvanud (just teiste käesdt kuuldud juttude põhjal), et Maasikas käivad 30+ pereinimesed, kes nillivad omale armukesi ja muid asju, siis no ma ei saa aru, kas teised on sinna valel ajal sattunud või sattusin ma mingile normaalsele peole, aga uus lemmiklubi it is :D Hea muss, ilusad toredad inimesed ja ei mingeid tattnolke. Mõlemad korrad jõudsin koju nii, et vennakene oli juba üleval ja sain tema voodise magama :D

Ja no Pärnus... Aind Apteki ja Vaarika ja Cocoloco trall käib. Kõik see aeg, kui peol ma ei käinud, on tagasi tehtud. Ja no mis elu see ilma social life'ta on.  Aga sellessuhtes on kõik normis, kaks päeva sel nädalal ma ainult õppisin. Meil oli teisipäeval lõputöö poolvalmis teooria esitamistähtaeg ja no kaks päeva istusin raamatukogus ja kirjutasin seda. Jah, ilmselgelt jätsin selle viimasele minutile, aga no ma olin valmis seda kas või kaks päeva nonstop tegema. Kui ma nt poleks seda valmis saanud 23:55ks, oleks mul võimalik lõpetada alles aasta pärast kevadel. Ja ei olnudki kõige hullem seda teha. Ma arvasin, et selle kirjutamine on ikka oksendamiseni rõve ja mul tekib puhtalt sellest mõtlemise vastu allergia, aga üllaülla, omamoodi mõnus oli raamatukogus neid raamatuid lapata ja kirjutada. Kõige sitem on selle juures tõlkimine, sest isegi siis, kui sõna tähendusi teab, on raske see lause vahel kokku panna. Ja no kui täpselt ikka sõnast aru ei saa, no mis sa teed siis... Eniveis, nüüd on see mõneks ajaks selja taga...

Aahaaa, pidin kirja panema selle ju, mis minuga raamatukogus juhtus!! Läksin kolledži raamatukokku seda teooriavärki kirjutama. Panin arvutile klapid taha, Spotify tööle ja klapid pähe. Ise õõtsusin ilmselt muusikarütmis kaasa ka veel ja ssiis kuulsin üle muusika, et keegi ütles midagi. See oli üks kutt, kes istus teiselpool vahekäiku. Võtsin siis klapid peast ja auchhh, muusika ei mänginudki klappidest vaid kõvasti üle raamatukogu!! Piinlik, mul oli piinlik. Ütlesin, sorry, ma ei saanud aru ja umbes pool tundi hiljem suutsin muule mõelda alles :D

Kuu aega on pikk aeg ja palju on juhtunud, aga noh... Ma ei suuda hetkel meenutada rohkem. Ja just sellepärast ma peaks ikka kirjutama normaalsete intervallidega, et need toredad jutud kirja saaks ja et hiljem midagi lugeda oleks...

Tahaks kirjutada oma tulevikuplaanidest ja mõtrtest, aga praegu on raske isegi ühte kuud ette näha. Jaanuar tuleb näiteks sitaks raske kuu ja kui ma jaanuaris finantsi ja ERITI rahandust ära ei tee, siis ma reaalselt ei tea, mis edasi saab. Kas kooliga on siis game over või mis mu võimalused siis edasi on. A no selleks, et nii ei läheks, võtangi jaanuari alguses "puhkuse", et mingit ajunussi õppida kaks nädalat. A peab end kokku võtma, sest ma tean, ma suuuuudan!! Ma lihtsalt ei usu, et ma saan NII loll olla, kui ma päriseltpäriselt õpin ja näen vaeva :D A kui olen, siis kandke mind maha ära, emexilaks üks kaks.

Viskan paar pilti ka, et teil mu nägu ikka meeles oleks :D Markus nt kartis, et see tal meelest läheb, kuigi ma ei tea miks küll :|Suvel olen aga Tartus olemas, et kõik tasa teha ja siis uuesti võõraks jääda :D

Küpsetasin piparkooke ja siis sundisin kõiki küllatulnud sõpru neid sööma. Need nii leged, et jõudsid isegi Apteki välja, sest mul oli vaja panna need Taurile särgi taskusse ju :D


#truestory


Maaaaailmaparim nägu, Taurisko


Shooti (Y)

Kuidas kommenteerida? PS! Vasakul on üks põhjustest, miks meil korteris cold as fuck on!!

Tartu kodu on ka kõrge


Aptekis doominot mängida, whynott

Shootis pilti teha, whynott

Sel õhtul läks aind 70 shotti, 3,5 inimese peale, kuna itaallase jaoks oli see liiga karm :D

Kus on beeebi

See juba vana pilt, aga avastasin, et seda polegi siin 

Viina täissüstitud arbuus