pühapäev, 9. november 2014

mina kui teenindaja

Ma olen vahel ikka mõelnud, milline ma teenindajana olen, kas hea või halb ja kas mulle meeldiks, kui minusugune mind teenindaks. Üldiselt kui ma klientidega suhtlen, siis ma ikka kergelt naeratan, aga suu kõrvuni küll ei ole. Või vahel ikka on ka, kui nt köögis saab pulli ja ma seda veel takkajärgi naeran või kui kliendid on ise nii awesomid. Aga alati olen ikka sõbralik ja selline, noh.. meeldiv? Mul on raske vaid siis, kui mingite troppidega tegelema pean. Siis räägin nendega täpselt nii palju, kui vaja ja olen selline tuim, sest see on parim, mis ma suudan endalt nõuda :D Ja no siis pean ka ikka palju pingutama, sest no nad panevad kannatuse ikka max level proovile ja teevad end ise nii ebameeldivaks, et see on reaalselt challenge mu jaoks nende juurde tagasi lauda minna. Vahel köögis loen kümneni ja hingan sisse-välja, kurdan Helile või Kairitile, kuidas ma ei taha lauda minna, siis võtan end kokku ja ikka lähen :D

Kui on lahedad inimesed, siis on see tõeline vedamine. Siis on minul tore ja neil ka. Eile nt oli mul üks lahe laud, kes muudkui jutustas ja küsis ja kuna nad olid sitaks toredad, siis oli mul hea meel, et ma lauas pidin tihti käima ja nendega palju tegelema, sest iga kord sai mingit nalja. No ja siis olen ma ka ju palju rõõmsama näoga! Nii et siit võib järeldada, et teenindaja näost võid välja lugeda, millised on ta kliendid :D Nad olid nii lahedad, et kirjutasid kiituse meile raamatusse peegelkirjas :))

Ma arvan, et ma olen täitsa tore teenindajaplixx. Minult võib erisoove paluda või kui ma pean inimeste pärast palju siiberdama edasi-tagasi, siis närvi ei lähe :D Ükskord üks geenius ütles, et ma olen nagu Tallinki laev - käin edasi-tagasi :D Ja vahel nad ütlevad mulle, et ma olen tõsise näoga, aga kui ma nt cappuccinot teen, siis miks ma peaks kohvimasinale naeratama?? :D

Päris pull on see ka, kui siia satuvad ülbemad rahabossid. Ntx käis mul siin suvel Pärnu mingi rikaste punt (pärast sain teada), üks ööklubi omanik, teine hotelli omanik, kolmandal on mingi restoran ja neljandal kõik need kolm :D Mingi selline punt oli ja ma mäletan, kuidas seal üks mees lauas vägesid juhatas ja selline üleolev oli. Ma aga olen sellise asja suhtes allergiline!! :D Nt kui keegi tõstab lauas käe üles vm, et annab märku, et tahab midagi, siis mina mõtlen kohe, ei, ma ei jookse sellise asja peale. No lõpuks ma ikka lähen, aga mitte kohe :D Viimane kord hõikas mulle siin mingi venelane deeevuška. Selle asemel läksin mina kööki, ma lihtsalt ei suuda, kui inimesed nii matsid on. Tegin köögis hingetõmbeid ja läksin siis :D A ja igastahes see punt siis lõpuks kaebas mu peale. D tuli seda mulle rääkima, sest meie juhatajat vist teavad kõik Pärnu linnas :D Ja siis suve lõpus sattus jälle sama punt mulle, johhaidiiii. Ütlesin D-le, et oii, see on ju see kamp, kes kitus mu peale. Ja siis ta võttis iga inimese lauas eraldi läbi ja ütles mulle, kes mille omanik on :D See sama mees oli seekord ise ka palju normaalsem ja kõik läks paremini kui eelmine kord, aga no tra, kus mind ajas muigama...

Seal lauas istus spaaomanik (ma ei taha kirjutada siia kohtade ega inimeste nimesid, et mu blogi jumala eest kuskilt googlest leitav poleks, aga jutt käib sellest spaast, mis siin suvel avati. H-tähega) ja no ei ühtki viisakust, liiga mainstream on üldse otsa ka vaadata, kui tellimust öelda. Ja siis hiljuti olid kaks ülikondades ärikat, kes rippusid kogu aja õunte otsas ja no hea, kui mind ka tähele pandi :D Raha vist ikka rikub osasid inimesi täiega. Siis olen neile ikka aitähhe ja paluneid toonitanud, et nad neid sõnu ikka päris ära ei unustaks :))

Ja jotsss... Ma ei tea, kui palju ma enne siia tööletulekut selle tipikultuuriga kursis olin, aga ma arvan, et ma pigem ei jätnud ja korjasin oma sendid ikka tagasi :D Noh Hispaanias sain ka ju tippi, aga ma arvan, et ikka väga ei teadnud sellest. Siin aga hakkasin ma nägema, et väga paljud inimesed raatsivad nö lisaraha jätta ja ma üllatusin, et nii paljud seda teevad. Muidu on see üldine värk sellega, et arvest peaks jätma 10% tippi, aga see on üldiselt suva, ikka jäetakse rohkem või vähem või kui palju tuhhi jätta on. Minu jaoks näitab nüüd see, kas inimene jätab jotsi või ei, tema haritust, mitte seda, kui rikas või vaene ta on. Täiesti vabalt võin öelda, et sellised intelligentsed ja viisakad ja sõbralikud jne inimesed jätavad. Ja paratamatult ma vahel mõtlen mõne inimese kohta, et no on ikka inimene (nt kui ma olen laua pärast pidanud palju jooksma, mulle jääb mingi läbu koristada, kui arve on suht suur) ja ma sealt nulli saan. Päriselt, see näitab haritust, mitte rikkust!

Ma arvan, et neid inimesi, kes ilma tipita oleks nõus tegema seda tööd, on ikka ülivähe ja no see vist kõlab inetult, aga klient on omaniku ja teenindaja jaoks raha!! Ma loen tavaliselt oma päeva kordaläinuks siis, kui ma olen jotsiga teeninud topeltpalga ehk siis olen saanud vähemalt sama palju kui mu päevapalk. Ja kui ma pole, on sitt päev :D Eile nt ajas muigama, kui inimene maksis arve ja siis nagu boss ütleb "tagasi pole vaja", see oli 15 senti, 15 senti!!! :D Norm pull. Mingi aeg käis mul ja Sandral üks tüdruk, kes ise on Stefanis tööl, ja jättis iga kord ÜHE sendi kaante vahele! Ooooomg, see on lihtsalt enda margi täis tegemine, piiiinlik. Sellisel juhul parem ära üldse jäta eks :D

Nüüd aga kui ma siin tööl olen ja ise käin söömas ning senti on (Vofka: sjenti on vä? :D:D:D), siis ikka jätan, sest esiteks nii peaks tegema ja teiseks, kui ma tahan ise tippi saada, siis pean teistele ka jätma. Eile tegin oma tipirekordi - 85€!!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar