reede, 29. august 2014

sometimes homeless, always not

Teeme veel ühe koduteemalise postituse. Me pole enam kodutud, üürileping on mul käeulatuse kaugusel ja feeling on safe. Kolime ühte ilusasse uude majja 7ndale korrusele. Majas on 7 korrust ja me saime viimasele, win :D Win on ka sellega, et kuna on tegu uue majaga, ei ole lift mingi meeter korda meeter kinnine logisev kast, vaid suur klaasist lift ja näeb välja ka sealt. Kui oleks tegu sellise vana liftiga, siis fooshoo ma pigem käiks treppidest. Saime 2-toalise hästi avara elutoa ja ilusa vaatega korteri. Näeme kenasti päikeseloojangut toast :)

Nüüd tuleb üle elada vaid see kolimine jälle. Rõve on selle peale mõelda, sest see on lihtsalt nii tüütu. Aga samas ei jõua ära oodata, et siit Saviaugust minema saaks, sest nagu Sandra ütles, siis Saviaugust on sitaauguni. Me ei jää seda igatsema. Korter päris kesklinnas pole, aga hops üle jõe ja oleme linnas. Töölt näeb ilusti meie maja ja kool on ju kohe kõrval, nii et kõik on lähedal. Ei mingit bussitamist enam, wohoo. Omanik on ka seekord eestlane, saab kenasti suhelda ja tundus igati ok inimene ka :D

Pühapäeval on meil kodus vist esimene külaline ka juba platsis. 2 ööd veel siin külmas suures korteris hullude naabritega ja siis tsutsufrei Saviauk. 

kolmapäev, 27. august 2014

EI! EI! Meil EI! ole endiselt korterit. Selle katusekorteriga läks perse, sest ma ei näinud omaniku emailis punkti eesnime ja perekonnanime vahel ja saatsin meili valele aadressile. Tema siis arvas, et me pole huvitatud ja andis korteri ära. TÄIESTIPERSES!

Marleen kolis täna ära välja. Me peame pühapäeval kolima. A kuhu??

Me oleme kodutud. 

esmaspäev, 25. august 2014

kus on kodu, mis on kodu, kus on kodukoht

Kui ma viimane kord kirjutasin, oli meil veel NO IDEAS, kuhu me elama sügisel läheme. Meil oli suht kodutu tunne. Lausa nii kodutu, et sõbrad hakkasid oma diivaneid ja tube meile pakkuma :D Nüüd aga on meil kohekohe leping meilile tulemas. Räägin meie korterisaagast, sest saatus segas sellele ilmselgelt vahele.

Saime tutvuste kaudu ühe 1-toalise korteri põhimõtteliselt samasse kohta, kus me eelmisel aastal elasime. Alguses me täpselt ei teadnud, millises majas korter asub, aga teadsime seda, et samas kandis (kas sama maja või kõrvalmaja vms) on üks kortermaja, kus kummitab. Pärnu Postimees käis läbi Pärnu kõige kuulsamad kummitusmajad ja lugesime selle maja kohta lehest sellist juttu:

Nikolai ja Pika tänava nurk

Linna kuulsaim kummitusmaja asub Nikolai ja Pika tänava nurgal, kus asus 13.-14. sajandil rajatud Nikolai kirik. Pärast Teist maailmasõda jäid kirikust alles vaid varemed ja 1954. aastal lasti needki õhku. Rusude seest olevat leitud palju inimluid, mis tõenäoliselt kuulusid kirikusse maetud sakslastele. Bareljeefidega hauaplaadid olevat prügimäele viidud.

Nüüd ei saa hinged rahu ja elanikud samuti. Küll on kuulda koputusi 3. korruse akendele ja ustele. On kuulda nuukseid ja ohkeid, altari kohal mängib vanade kirikupühade ajal orel, aeg-ajalt löövad kirikukellad. Üks majaelanik teab rääkida, et tõepoolest, mõnikord on kuulda, kuidas keegi ohkab, kuigi ta on üksi kodus, mõnikord on kuulda koputusi. Temagi teab perekondadest, kes kummituslike sakslaste pärast majast on lahkunud.

Ja jah, meil "vedas". Korter asus samas majas. Kui me maja ette sõitsime, siis ma mõtlesin, ohmygod, meie ainuke variant ja see peab ka selline olema!?!? Mis siis ikka, läksime Marleeniga (hakkame Sandraga kahekesi elama, aga tema ei saanud vaatama tulla) siis korterit vaatama. Oli täiesti tavaline okei korter ja midagi kummituslikku ei tundnud seal olles. Ma ei saanud sealt nii tulema tulla, et ma poleks küsinud selle kummitusvärgi kohta. Omanik teadis ka seda artiklit ning hakkas mu jutu peale kõvasti naerma, et ohh ei ole midagi siin kuulda olnud ja artikkel oli korteri kohta, mis asub nende peal. Võttis väheke rahulikumaks küll ning ütlesin jah-sõna ära neile. Võtsin julguse kokku ja helistasin Sandrale, et jah, see on see sama maja. Mõtlesime, et ehk oli see jutt kummitustest bullshit ja poh, võtame ikka selle korteri. Alguses mõtlesime, et kui kummitab, siis kolime kohe välja ja alguses me öösel üksi kodus pole. Pärast hakkasime juba rääkima, et ehk harjub sellega ära, kui me teame, et need kummitused pahatahtlikud pole :D Niisiis... helistasime neile, et võtame korteri, aga siis saime vastuse, et nad mõtlesid ümber ja nad ei üürigi korterit välja. Täiesti tuimalt öeldi meile telefonis ära, et nad lihtsalt ei üüri seda. Enne seda vaatama minekut oli juba nädal aega varem teada neile, et me otsime kodu ja lähme vaatama ja kui ma seal käisin, siis oli kõik marutimm. Oli näha, et nad tahavad selle korteri meile anda ja kiirustasid takka, et me ülikiiresti mõtleks ja neile kohe järgmisel päeval kindla sõna ütleks. Kui me neilt "ei" saime, siis mõtlesime, et ehk seal ikkagi kummitab siis ja nad ei anna seda meile, kuna me teame ja ütleksime lepingu niikuinii üles, kui seal mingi trall lahti minema peaks. Noh ei tea... Sandra sai vihaseks ja hakkas KV-d lappama. Ja leidis uue korteri, mida me eile vaatamas käisime. Hästi lähedal kesklinnale (nagu me ju harjunud oleme :D) ja samas ka rannale (mitte et sellest nüüd enam kasu oleks :D). Asub ühe poe kõrval kollases majas, 3ndal korrusel. Jaaaa... seee... on.... fckng katusekorter!!!! See on MEGAhubane, MEGAsuur ühetoalise kohta ja MEGAnunnu. Seal on ilus suur köök, söögilaud, 2 suurt diivanit ja telekavaatamisetuba oleks justkui eraldi, kaks voodit, laest jooksevad need puutalad terves korteris ja see on nii nunnu värk. Kujutasime ette, KUI ilusarmasnunnu see on õhtuti, hämar valgus või küünlad korteris... oeh. Ja nii palju ruuuuumi. Ja selle me võtsimegi. Me oleme väga rõõmsad, et meile see esimene korter ära öeldi, sest me saime nii palju parema!! Ju oli saatus.

teisipäev, 12. august 2014

one hell of a story

Elu on olnud nii kiire ja põnev, et blogi on tulnud meelde siis, kui keegi mulle seda maininud on. Eks see mängib ka rolli, et mul pole juba üle kuu aja läpakat olnud. Sest see Asus lihtsalt oli nii perses kui vähegi saab ja siiamaani ta Tartus mul on!

Juulikuus panime tööl ikka korralikult hullu ja nii mõnigi kord tööpäeva lõpus, kui oli aega pausi teha, istusime taga väljas asfaldi peal ja tundsime, kui rihmaks me ennast tõmmanud oleme. Ma olen vist selle ajaga kõik võimalikud emotsioonid seal ära tunda saanud. Seal on olnud mingid hetked emotsionaalselt nii rasked, et ma mõtlesin, kuna mul üldse kunagi nii keeruline olnud on. Ma ei oskagi öelda, kumb on minu jaoks olnud raskem, kas tropid kliendid või kaastöötaja rumalus. Tegelt ei ole tropid ja rumalus üldse need sõnad, mis ma siia kirjutada tahaks, need on liiga hästi öeldud :D Igastahes... vaatame siis, mis värk olnud on.

Seda viinapudelit käisin ma üks päev ostmas, sest meie nõudepesijal oli sünnipäev. Kuna tegu on ikka puhta venelasega, kes laseb viinuskat poolteist liitrit näkku, siis oli see kõige õigem kink talle. Minu ainuke probleem selle viinapudeliga oli piiiinlikkus! Käisin seda päise päeva ajal poes ostmas ja mul oli nii piinlik, sest minu ees olid inimesed ja taga ka, et ma feikisin telefoniga, et räägin kellegagi ja ütlesin "jaa, ostsin talle viina ära, ma arvan, et talle sobib. pudel on ka ilus". Ilmselt oli asi selles, et ma üksinda käisin poes viina järel või miks mul piinlik oli, ma ei tea :D


Oma harvad vabad päevad olen siiamaani rannas veetnud. Tavaliselt enne turu pealt läbi käinud, vaarikaid-mustikaid ostnud ja siis randa horisontaali ära visanud. Sellepärast ongi mul imelik olla juba teist päeva järjest kodus, omas toas, voodis mitte midagi tehes. Pärnu rand ei erine üldse Calella rannast, rahvast on nii palju, mussi lastakse, lihtsalt kuuled hispaania keele asemel soome keelt. Kusjuures, mis ma olen täheldanud. Kui mõni tore soomlane enne ikka küsib ka minult, kas ma soome keelt räägin või kummas keeles ta rääkima peaks, siis on mul kergem, kui ta soome keelt räägib. Kui ta minuga räägib soome keelt, ei pea ma menüüsse pilku heitma, et vaadata, mida ta mõtleb. Jah, eks see tuleb sellest, et ma nendega nii palju kokku puutun ja muidugi jääb sõna valkosipulileivät kiiresti külge, aga reaalselt... Kui inglise keeles tellitakse, ma aeg-ajalt viskan silma peale, et kas sain õigesti aru, a kui soome keeles, siis ma võiks lakke ka vahtida ja tuimalt eesti keeles kogu tellimuse kirja panna. Aga üldiselt on sellest keelest ikka kopp ees.


Peol käimist pole ma ka ära unustanud. Ikka saab täiesti mõõdukalt käia. Üks õhtu alustasime neljakesi, aga üsna pea jäime Marleeniga kahekesi peole ja meil oli no nii fun, kui veel sai olla :D Tšillisime-käisime igalpool ringi, rääkisime igast inimestega ja läksime mõlemad järgmisel hommikul tööle :D Ja kummalgi polnud eriline surm tööl olla. Wat. Tavaliselt on nii, et kui pärast pidu lähen tööle, tean juba ette, et no päev tuleb selline, et üldse ei viitsi tööd teha ja seetõttu ma tean, et enne tööpäeva peol käia ei tohi. See lihtsalt on alati nii, et ei jaksa siis! Aga tookord ei olnud. Wat. Päris mitu korda olen ma peost ära ka öelnud, kuigi need on siin suvel ikka päris kõvad!


Siis olid meil kaks nädalat järjest stabiilselt kodus külalised :D Alguses Helerini pere, siis käisid kaks kutti ja lõpuks tuli meile elama ameeriklane! Mina temaga palju kokku ei puutunud, sest siis oli see töötöötöö, aga natuke ikka sai tšillitud ja meie külalislahkusele vastas ta ühel õhtul texmexmexico dinneriga. Tegi ise kõik valmis ja siis oli meie korter niiiiii mõnusat kodust toidulõhna täis, mida siin pole varem tunda saanudki :D Tavaliselt mina käin enne tööd Säästukast läbi, ostan puuviljad kaasa ja tööle. Vabal päeval lähevad ka puuviljad käiku või käime kuskil linnas söömas või mida iganes, aga kuna viimati külmkapis minu toitu oli, seda ma ei mäleta. Võib-olla kuu aega tagasi. Igastahes... see kõik oli supergood food. Näitasime talle ka sometimes lose, always win'i videot ja are those reebok or nike? ning ta arvas ka, et need on pricelessid. Nii et ka kodus on väga fun olnud. Inimesi tuleb uksest ja aknast ja alles pühapäevalgi oli meil korter rahvast täis. Alustasime kolmekesi, lõpuks oli meid mingi 10 :D


Ja no selfisi olen ka ikka teinud. Vähe, aga ikka olen :D Pildipealkiri võiks olla sometimes sad, always happy :))

Selle "hipid puu all lebos" pildiga tuleb meelde, et meil oli perepäev! Käisime mina, Sandra, Tauri, Eenok ja tema pliks Valgeranna seikluspargis. Me kuidagi sattusime kokku ühel pühapäeva õhtul neljakesi (see oli see õhtu, kui meile esimest korda ment taheti kutsuda - jaaja, cool story needs telling) ja avastasime, et opppps, meil neljapäev kõigil vaba! Halleluuja, teeme midagi. Ja nii me mõtlesimegi välja, et lähme seikluuuuspaaarkiiii!!! Kõigepealt me siis Sandraga ootasime Tauri ja Eenoki tagant mingi tund aega, sest nad lubasid olla 10 min meie juures, aga tulidki reaalslelt mingi tund aega. Meie siis viskasimegi puu alla lebosse ja tšillisime, kuni nad tulid. Vahepeal oleks tahtnud naabrimees muruniidukiga persed maha sõita, aga maitea, halastas ikka viimasel hetkel. Niisiis, hüppasime bemmi ja sõitsime ikka kõigepealt poodi :D Pidime siidrid ikka ligi tõmbama, sest küte oli kõva ja õhtul oli GRIND!!! Enne parki minekut me ikka mõtlesime, et kas lähme, äkki läheks sõidaks hoopis karti, aga ei. Tõmbasime ikka rakmed selga ja läksime rajale. Esimesed kaks rada olid lebod... Kolmanda kannatas ka vist nii enam-vähem ära teha, et surmahirmu peale ei tulnud. Aga see neljas... ohh joppenpuhh. Juba suht raja alguses oli hetk, kus mul elu silme eest läbi käis. Ja iga järgnev takistus oli selline :D Ja mis siis minuga juhtus... Olin seal neljandal rajal, minu jaoks väga kõrgel ja seal oli selline atraktsioon, millega ma lihtsalt hakkama ei saanud. Ma ei oska never seda ära seletada, mis see nö atraktsioon oli, aga proovin. Hakkasin platvormilt ära astuma ühe nööri peale, mis rippus nagu a'la kiigukujuliselt, peenike, kahest otsast üles kinnitatud. Kui ma peale astusin esimese jalaga, siis see veel muidugi venis ka mingi pool meetrit allapoole ja oli selline tunne nagu ma astungi lihtsalt maha kohe :D Ja siis panin kohe teise jala järgi ja ma pidin edasi astuma samale asjale, aga ma ei saanud. Ma ei jaksanud oma jalgu koos hoida, see kõik värises ja ma hakkasin seal kisama nii hirmasti, sest see oli ausalt, nii hirmus. Rahvas kogunes mu all, kõik vaatasid, kommenteerisid, mina olin sitaks närvis ja siis karjus mingi vend "ohhh, ma filmin seda!" Mul oli nagu MIDAAA :D Kuna ma sain aru, et mina sellega hakkama ei saa, lasin end trosside külge rippuma ja thnk god, et see vahemaa kahe platvormi vahel ei olnud nii suur, et ma poleks saanud end jalgadega lähemale lükata, võttis Sandra mu trossist kinni ja TIRIS mu platvormile. No ma natuke ikka ronisin ise ka surmahirmus, aga mida tugevat tüdrukut, ma poleks kedagi nii jaksanud kunagi tirida :D Kõik arvasid, et ma tahan tagasi minna, sest ma olin suht raja alguses, aga noway kui ma juba seal olin, siis tagasi ei läinud :D Kokkuvõttes filmisid mind kaks inimest, seda videot näidati ka teistele seiklejatele, saime selle aktsiooni ajal igasuguseid kommentaare ja no kui see ei olnud meelelahutus, siis ma ei tea :D tore oli :D Edasi olid ka kõik ebameeldivad asjad ja viimane, millega ma pussytama hakkasin, oli tarzanihüpe. Olin juba valmis minema ja kuna need kommenteerijad olid ka nagu "oi ma tahaks näha, kuidas ta selle ära teeb", siis ma natuke võtsin mõtlemisaega, aga oleks veel kaua mõelnud, oleks Eenok mu lihtsalt lükanud sinna hüppesse :D


Pärast seiklusparki olid emotsioonid laes ja üks väga hea tunne olla kahe jalaga jälle maa peal! Läksime Babybacki sööma ja siis tulime meile. Meie muidugi pidime Grindiks valmistuma ja niikaua tšillisimegi meil kui oli vaja minna. No Grindist ma ei hakka küll rääkima. Esiteks oli see kuu aega tagasi, ma ei mäleta väga enam ja teiseks oli mu konditsioon selline, et niikuinii ei mäletaks väga. Aga see oli ikka hull! Rahvast oli nii rämedalt, et ma esimest korda elus vihkasin inimesi peol. Kõik astusid otsa või kõndisid üle ja no nii närvi ajas :D Rohkem sellest peost ei mäleta.


Üks kord tööl näiteks, Eliisel tuli küpsisetordi isu ja nii ta Muuli poodi kraami tooma jooksiski :D See oli päeval, kui tuli rämeeepadukas, et jälle sai sekundiga märjaks. Siis oli veits aega cookida :P


Nõudepesija on meil selline tore inimene, kes läheb ära, kui meil nt tühjus on ja kelle peab siis tagasi kutsuma, kui rahvast tuleb. Jahh... oleks siis, et ta tuleks. Ütleb, et tuleb tunni aja pärast (isegi siis kui ta 10mini kaugusel on), aga tuleb näiteks kolm tundi. Ja siis nõud kuhjuvad, kõik on närvis, inimesi aina tuleb, puhtaid klaase pole, taldrikuid kuhugi panna pole... Tore. Üks õhtu kutsuti mind ka tööle, aga kuna ooteaeg oli nii pikk, et inimesed seda kuuldes nelja tuule poole jooksid, pesin ka nõusid tunnikese, sest meie nõudepesija jälle tuli ja tuli... ja ei tulnudki vist. Siin pildil aga Sandra asendas teda, sest tal oli sünna ja kaks päeva oli vaja pidu panna!! :D

Siis kui meil veel ameeriklane külas oli, käisime selliste asjadega väntamas. Raske töö oli, aga väga fun oli :D


Tegime väikse peatuse Mõmmi juures, puhkasime jalga ja siis hakkasime edasi sõitma. Aga enne kui sõitma saime hakata, please, first let me take a selfie!


See tore päev, mille me Sandra ja Gerdiga veetsime. Pilt on vist tehtud 7 ajal õhtul. Ja no niii mõnus oli. Käisime ujumas ja tšillisime igalpool, nautisime vaba päeva.




Kriminaal! Nüüd tuleb see mendijutt. Meil on olnud naabritega nüüd 3 korda probleeme. Või pigem on neil meiega olnud. Üks kord saime siis, kui käisime pühapäeva öösel vastu esmaspäeva kella 4 ajal maja taga palli mängimas. Kahest maja otsast lubati ment kutsuda. Teine kord oli siis, kui üks meist tuli töölt ja läksime õhtul rõdule rääkima, mis päeval toimus jne. Ja siis mingi hetk on naaber lihtsalt rõdu all ja ütles "kuule vi**, ole vait ja kao tuppa" Mul oli MIDA, kes ütleb nii?? Ise vana mees ja peaks oskama nagu rääkida, aga ei. Oibl kui närvi see veel ajas. Ok, sorry, naersin korra liiga kõvasti, aga täiesti debiilik tuleb kohe nii ütlema. Jäime veel rõdule, kui küsisin Sandralt, et kas uks sai ikka lukku. Ja niii kui ukse juurde jõudsime, tüüp koputas uksele. Noway et me selle lahti teinud oleksime :D Ja seee polnud ka veel kõik... ta helistas järgmisel päeval omanikule, õnneks oli tema aga tšill. Ja kolmas kord. Olin sõbraga rõdul, rääkisin täiesti tavalise, poolvaikse häälega ja meile tuli jälle mingi naaber ukse taha. Täiesti perses. Tegin talle ukse lahti, sest mul oli nagu i'm not afraid, ma ei teinud midagi :D Ja siis sealt tuli jälle... ütles, et me kõnnime ka kodus liiga kõvasti :D FU!! Selle peale tulin ma hiljem teiselt korruselt trepist alla niiiiii kõvasti trampides, kui suutsin :D See on ebanormaalne, mis inimesed need siin ümberringi on.


Tööl pead tegelema hulludega ja siis kodus ka. Nii armas. Kaks päeva järjest olid mul samas lauas debiilikud, et ma mõtlesin, et äkki sellel laual on juba halb aura :D Üks päev oli soome vend nii peps, et talle ei kõlbanud enam süüa, kuna ootas enda arust nii kaua, et kui ma temaga seal vaidlema hakkasin, et ta peab maksma, saatis ta mu nii kõvasti ja palju kordi perse terve terrassi ees, et mul lihtsalt tulid pisarad silma. Siiaamani mõtlen, miks?? Mõtlen ja ütlen alati, et mul on suht poh, kui saan millegi eest pähe, mis minust ei sõltu, aga siis ei olnud. Järgmine päev oli seltskonnas üks naine, kelle naljad olid lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiii vaimukad, et mõtlesin mis asi tal viga on. Ja need ei olnud sellised naljad, mida ta seltskonnas rääkis, vaid ikka kui mina lauas olin, siis oli mulle vaja übervaimukalt vastata ja kõvatada. Õnneks need "vaimukad" naljad klientidelt enam nii väga kõrvu ei riiva, aga ikka on raske :D Minul on raske, kui sina loll oled :D

Ja sellest veel rääkides. Me lasime sel suvel neljakesi, sest üks piff ei viitsinud enam tööl käia ja feikis omale tõendi, et saaks ära minna. Niisiis jäime mina, Sandra ja kaks teist. Ühest olen kirjutanud, see 30 ja lollim inimene ever keda näinud olen ja teine on närvihaige ja patoloogiline valetaja :D Ma ei usu, et olnud selline päev, kui kumbki neist poleks mind kordagi närvi ajanud või et ma poleks kellegi liigutusest viga leidnud või et ma ei ole pidanud üle korrutama, et see käib NII ja seda peab KA tegema jne. Ühel hommikul oli aga ikka nii õudne kui õudne. Kumbki neist või mõlemad, suutsid mu nii välja vihastada, et oleks kohe vägaväga nutta tahtnud. Ma lähen tööle ja pean kohe vihastama... asjad on tegemata, sitasti tehtud või pole üldse tehtud. Ma ei oska konkreetset näidet tuua, mis mind endast välja viis, aga nii jubedat hommikut tööl pole olnudki varem. Lihtsalt võtad peast kinni ja üritad aru saada, et ka nii pikajuhtmelisi inimesi, jah tõesti, on siin maailmas. Ma pole mitte kellegagi nii õel olnud kui selle ühega. Pole kellestki nii halvasti rääkinud. Vahel on enda jaoks isegi hirmutav, kui õel ma olla võin. Seda peab lihtsalt ise nägema, kui loll võib keegi olla ja sa oled elu lõpuni tänulik, et ise selline ei ole!

Ma arvan, et siin tõmbaks sellele eeposele nüüd joone alla. Mul oleks veel kirjutada teadmatusest, mis meid varsti ees ootab, aga ehk ei peagi, ehk saame kõik korda ruttu. Kui korteri ära leiaks, oleks juba hea!

Elu on olnud lihtsalt nii põnev, palju juhtub pidevalt. Vanasti ma ikka mõtlesin, et oi alles nädal aega tagasi tegin midagi... nüüd mõtlen, et oleks nagu kuu aega vahepeal olnud :D Tegevust jagub ja inimesi, kellega teha.. haha

Olge coooolid!