esmaspäev, 24. veebruar 2014

EV 96

Mmm... mu kaks tööpäeva, reede ja laupäev, olid enam-vähem okeid. Tegelikult üldjoontes oligi kõik okei, see tähendab, et kõik läks hästi, mõlemad päevad kulgesid rahulikult, aga tegemist oli siiski pidevalt. Reedel ajasid mind närvi natuke ühed soomlased, kes tiksusid ja vaatasid jäähokit u 3 tundi pubis. Muidu rahvast vist ei käinud eriti sel ajal ja mõtlesin, et saan lõuna ära teha, aga no ei... Istuvad ja vaatavad ja ära ei lähe. Tegelikult poleks nad mind kuidagi takistanud, aga mulle meeldib (võimalusel alati) lõuna teha siis, kui mul on aega istuda ja natuke rahulikult olla. Mitte et ma pean kellelegi peale passima, et kas nüüd tahetakse veel süüa/juua või arvet või mida iganes. Lõpuks nad läksid ära ja pool 5! sain ma per*e maha. Ka õhtu oli vaikne, just nii vaikne, et ühest teenindajast täitsa piisas, aga juhataja ikka ütles M-le, et ta peab kohale tulema. Tiksus siis seal minuga kella 6-st 9ni ja läks siis minema. Ta kassa oli vist 2.60 :D See ütleb, kui palju tööd oli... Selle kohaga on nii (nagu tegelikult imlselt peaaegu kõikide söögikohtadega), et never know, kuna võib maja täis lüüa ja tööd sittakanti olla. Üldjoontes on ta siiski pigem rahulik söögikoht, v.a. suvel ofc. Ta ei ole kesklinnas ka, kuskil jõe ääres kolledži taga, kuhu mul pole olnud 1,5 aasta jooksul kordagi asja. Ma ei teadnudki, et see seal asub. Ja see, et koht on rahulik, mulle meeldib. Kui M 9 ajal ära läks, käis üks paarike veel pubis söömas ning siis oli tükk aega vaikus. Hakkasin koristama, sest kell oli 10 ja mõtlesin, et täna enam kedagi oodata ei ole. Jahhh... ja siis helises telefon. Meile saadeti 10nene seltskond sööma. Juhhuuu. Ja nad jõudsid kohale pool 11, pool tundi enne köögi sulgemist ja tund enne minu tööpäeva lõppu. Ja siis hirmutas mind veel see arv - 10! 10 inimest korraga. Ma palvetasin, et jumala eest kedagi teist ei tuleks pubisse, sest ma juba arvasin, et kogu mu energia läheb nende lauale :D Ja peaaegu et läks ka. Kuna tegu oli 5 paarikesega u 30ndates, siis mul joppas, pidin tegema 5 arvet, mitte 10 eraldi arvet. Söögitellimused olid neil igati mõistlikud. Mõni üksik soovis eelrooga, aga muidu ülejäänud sõid vaid üht käiku. Win. Ja kui ma tellimuse ära võtsin (millega läks ka aega, sest oli ju vaja küsida toitude kohta ja blablaa), sisestasin arvutisse ja hakkasin jookidega möllama. Ikka kõigile erinevad joogid ja mõnele veel mitu, palun. Tegelikult tuli see jookide vorpimine ainult kasuks, sest ma ei olnud päris mitmeid jooke neist varem teinud ja aeglane ma ka ei olnud, sest nad jäid pärast niiii väga rahule, et pistsid mulle 20nese kaante vahele. Ja nad tegid nalja ja samas mõistsid, et kui on söödud-joodud, siis on minek ka, sest kui nad lõpetasid, olime tegelikult juba ametlikult kinni. Tänasid väga palju jne. Tegelt see, et nad selle jotsi jätsid, näitas eelkõige seda, et see seltskond oli väga tänulik, et me nad kõik vastu võtsime ja üle oma tööpäeva töötasime (nii kokk kui mina) ja seda nad ütlesid ka korduvalt. Seega, oli meeldiv! :) Polnud ma midagi nii tujust ära, et kolmveerand 1 alles koju jõudsin :D

Laupäeval oli kerge väsimus peal hommikul, aga läks kiiresti üle, sest tööd oli sujuvalt hetkeni, mil seda oli sitaks. Pubi oli täis ja ma jooksin ja tegelesin klientidega nii, mis hirmus. Ise pabistasin muidugi jälle samal ajal, et inimesed peavad nüüd kaua ootama ja neil hakkab mu vastu kerge viha tekkima :D Ja siis lendas sisse, oh ma ei tea, 6-7 soomlast, kes tahtsid jäähokit vaadata ja nad kõik seisid mul leti ääres. Mul oli nagu, et... istuge lauda. Aga nad ei saanud sellest absull aru, ainult küsiti, et kas on seda kanalit ja et kas saab hokit, mille peale ma ütlesin mitu korda, et jaaa on, istuge lauda. Aga nad ei saanud aru, et nad peavad faking lauda istuma ja et ma lähen siiis nende juurde. Ja mul ei olnud sel hetkel ei aega ega huvi nende YLE tv peale panna või mis iganes too neil on, sest mul oli niiiiii kiire. Ja siis ma jooksin leti ees edasi tagasi klientide ja leti/köögi vahet ja nemad IKKA seisid mul tee peal ees. Lõpuks kui teistega pooleliolevad asjad aetud said, panin ma nende jäähoki peale ja nad istusid lauda. Alles siiis... Ja siis, kui mul oli jälle kiire, tuleb üks purjus soomlane leti äärde ja hakkab seletama, mida nad juua soovivad. Ma ütlesin talle nii palju kordi, et istu krt lauda ja ma tulen võtan tellimuse nii pea kui saan, et mul hakkas juba imelik endal, sest ta ei saanud lihtsalt sellest aru. No dsiiisas!! Ja siis ta tellis oma jooke ka mingi pool tundi, sest ta mõtles, vahtis ja lihtsalt seisis nagu tropp (sorri, aga tõsi) seal leti ees. Ja siis pidid teised ootama tema tagant... mina pidin ootama... lõpuks viskas üle ja jätsin ta sinna vahtima, tegelesin ise teistega edasi. Ma ei kujuta ette, kui tüdinud nägu mul seal tema ees seistes ees võis olla või kui mitu korda ma talle silmi pööritasin :D aga no ausalt, see ajas küll närvi. Ja siis ma tegelesingi teistega ja kui aega oli, tulin leti taha tagasi, siis ta selle aja jooksul oli jälle ühe joogi juurde mõelnud ja nii ta telliski seal. Ikka tükk-tükk aega. Kui ta jookidega lõpuks ühele poole saime, tahtis ta ära ka maksta. Arve oli 23.50 ja tahtis kaardiga maksta. Panin summa sisse, keerasin masina tema poole, et kaart sisse, PIN-kood ja näkemiin, aga ohh juudas. Hakkas pini panema (kaarti sisse ei pannud) ja ütlesin talle 3 korda, 3 korda, et pane kaart ka enne sisse, kui ta lõpuks aru sai. Võttis kaardi ja keerasin korraks masina enda poole (ja taevale tänu, et ma seda tegin!!), ekraanil oli summa 235.00. Mul oli nagu wtf ja mis ma siis oleks teinud, kui ta olekski oma pini kohe järgi pannud ja summa läbi läinud?? Ma oleks tuimalt talt 2 sotti ära tõmmanud :D

Ukselt läksid 3 korda kliendid tagasi, kes nägid, et soomlased hokit vaatavad ja lärmavad. Ohh... ja see on veel algus. Suviti pidid käima armsad soome pered oma miljoni lapsega, kes kõik täis lägastavad ja siis pidid sellised soomlased varsti välja ilmuma, kes ei taha tegelikult oma söögi eest maksta ja hakkavad huiama, a'la et pole hea või et toit on külm jne. Ma juba praegu tunnen, kuidas ma ei salli neid somme... ja nad on faking igalpool. Selleks ajaks kui M tööle tuli, oli torm juba saalis vaibunud ja vaikus võttis maad. Päris vanamoeline väljend, aga noh, nii ta oli :D Tiksus minuga seal paar tundi ja läks siis jälle ära, jäin üksi ning kuni kolmveerand 11ni ma nii olingi. Õhtuti on seal mõnus muusika üürgama panna ja kaasa laulda, kui plats tühi on, ja siis nt koristada või midagi. Eile pidin ka tööle minema õhtul 6st, aga kuna rahvast ei olnud, siis ei länud. Ja puhkasin hoopis. Uni oli küll metsik eile terve päeva.


Kes veel ei tea, siis EV 96 aastapäeva paraad toimus täna Pärnus ja Pärnu kontserdimajas on presidendi vastuvõtt. Meie kodutänava kirikus toimus täna jumalateenistus ehk siis eilsest saati on olnud Nikolai tänav kinni ja meie maja nurga peal 2 sõduripoissi valvanud :D Eile vaatasime Marleeni ja Sandraga sõdurikutte ja paraadi peaproovi. Ulme mis mass sõdureid. Ühed sõdurikutid andsid mulle ja Marleenile Eesti kaitseväe käepaela (kummist), üks küsis maru viisakalt ofc ju, et "neiud, kas te soovite eesti kaitseväe käepaela?" mul oli nagu "jaaaa ikka soovin, tänksä" :D Ma ei tea, mis ma sellega küll peale hakkan, aga las ta siis olla... :D Hiljem käisime Rõusis ja siis tulime koju, aga siis endam sõdurid ei valvanudki tänavanurgal :((

Ja täna. Kuna kaks tükki olid/on täna tööl ja kolmas lendas ära Saksamaale, siis pidin paraadi üksi vaatamas käima. Panin selga oma valge suitsupääsukestega kleidi, sinise-valge salli, mustad retuusid ja sinised saapad - et ikka korralik patrioot oleks!!! Ja läksin välja, aga... AGA... mitte midagi ei näinud. Rahvast oli niii palju ja mina ilmselgelt lihtsalt kadusin kuhugi inimeste vahele. Tulin mingi hetk koju tagasi ja panin teleka tööle, vaatasin telekast :D Ja kui nad hakkasid marssima (nad tulid mööda Rüütli tnv-at), läksin välja tagasi. Healebo :D Vinged olid.

EV96!!







??
"Viiskümmend halli varjundit". Sain läbi mõni hetk tagasi esimese osa. Ja kui irooniline see on, et meil kodus kolmas osa olemas, aga teist pole?? Ohh kuidas tahaks edasi lugeda, krgh!! Ma ei suutnud tööl ka eemale hoida sellest raamatust, nii kui aega oli, lugesin. Sinnamaani kui ta näitas oma "mängutuba", olin ma 100% selles raamatus kinni. Ja siis tuli see konks, miks see raamat nii populaarne on... ja edasi mulle mõnda aega isegi ei meeldinud, aga no mis ma teha saan... ma olen ikka selles raamtus kinni. Tahan teist osa juba kätte saada!!!

Ja eile pani Sandra hea nalja maha. Teemaks oli Helerini äraminek ja ma ütlesin, et mul oleks küll ärevus sees juba, vastupidiselt talle, kellel polnud seda ja siis ütles Sandra "pff muidugi oleks, sul on ju kõik ärevused!" :D Word.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar