kolmapäev, 31. detsember 2014

xmas

Ma sain eelmisel nädalal rekordarv päevi kodus olla- 5. Teisipäeval oli hommikul kohe vaja kelgutama minna. Maja juures oli väike küngas ja sel hetkel tundus küll, et Otepääl on ikka suured mäed :D Millega mul tuleb nüüd meelde see, kui sõitsime Calellast hollandlase Stefaniga (Kiisu, kes mäletab :D) migratsiooniametisse vms ja ta küsis, kus me suusatada saame. Me siis ütlesime, et oii meil Eestis kaks mäge selle jaoks ja kui ta kuulis, kui kõrged need on, siis ta oli nagu: "Mountains?? Did you say mountains!? They're not even hills!!" True story, isegi pool Calella linna oli kõrgema mäe otsa ehitatud, kui meie "mountainid" on.

No igastahes, pärast kelgutamist läksime batuudikasse hüppama. Täiesti tavaline koht, aga no seal käimine jäi nüüd küll meelde. Kui me ära hakkasime minema, siis enne meid panid riidesse 3 poissi. 2 tükki olid neist vast u 14-aastased, kolmas tundus Mirko-vanune (no mingi 7). Alguses ma ei saanud aru, mis värk on sellega, et nad omavahel ei suhtle üldse, aga siis hakkasid nad kurtide keeles rääkima. Kõik kolm! See oli niiiiiii kurb vaatepilt. Eriti nagu kuidas see kõige väiksem oskas seda keelt?? Minu jaoks täielik raketiteadus, kuidas nõnda üldse suhelda saab, sest eesti keeles tohhuijaaa neid sõnu ju. Aga reaalselt, väga väga kurb oli. Kui nad ära läksid, küsis Mirko minult: "Õe, mis maal niimoodi kätega räägitakse?" Lapsesuu :D (Y)

Õhtul oli meil kogu see jõuluvärk ära ja jõuluvana hüppas ka läbi. Isegi mul, 21-aastasel!, oli lahe vaadata, et jõuluvana tõi pakid, mitte ei ilmunud need niisama kuuse alla. Ülejäänud õhtust on mul millegipärast mälukas, ei mäleta üldse, mis pärast edasi sai :D

Kolmapäeva hommikul käisime vanaema-vanaisa juures surnuaial külas. Õhtul pidin tädi juurde kella 7ks minema. Kodust läksingi nii ära, et kuulge davai, ma nüüd lähen, vast väga hilja peale ei jää. Noh, nii igaljuhul ei läinud. Mingi hetk kirjutasin Merliniga, kes küsis minult, et kas ma kodune. Ma veel kirjutasin vastu, et muidugi, ma ei kujuta ette, miks ma peaksin jõululaupäeval kuhugi välja minna tahtma. See ju ikka jõulufilmide ja mandariinide õhtu. Aga mingi tunni aja pärast pidin juba oma sõnu sööma. Mika tõmbas kõne peale, et tuleb kuttidega Tartu ja kuna ma niigi neid kutte vähe näen, siis karta oli, et välja ma läksin... Shoodilaks12.

Shoodis ei pea ka kunagi vist pettuma, seal on alati muy bueno. Aga eii, sellest jäi ju väheks. Mingi kell oli seal rahvast juba väga vähe ja siis oli ju vaja jumala eest tagasi Otepääle minna. See selleks, aga minul oli vaja nii väga kaasa ju minna :D Ja kuna ma seal Otepääl üle sajandi jälle olin, siis ikka oli vaja öösel teisi sõpru ka kõnedega pommitada ja mida iganes. Oh ühesõnaga, see Shoodi-Otepää tripp lõppes mul mingi 24h hiljem. Jõudsin koju järgmise päeva öösel. Ja ma läksin lihtsalt jõululaupäeval tädi juurde... Vaat mis juhtus :D A no mida ma teeks ilma selliste sõpradeta...

Reedel küpsetasime piparkooke ja vaatasime jõulufilme jne. Selline rahulik päev. Laupäeva hommikul hakkasin tagasi Pärnusse travellima, sest tööle oli vaja minna. Siis ma käisin Säästukas, millest ma eelmise postituse kirjutasin :D Ja pärast seda Säästuka-janti läksingi tööle, kus sain vihastada, et asjad on lohakalt ja pidin paljud asjad üle tegema ja siis mõtlesin, et kui see hommik juba nii sitt on, milline see päev siis veel tuleb! Suht kohe sain teada :D

Punkt kell 11 lendasid kolm purjus nooremat meest sisse. Võtsid juua, käisid tegid suitsu, ajasid juttu omavahel ja siis mingi hetk läksid kaks neist omavahel tülli. Aga ma respektin neid selle eest, et nad seda tüli õue lahendama läksid :D Läksid uksest välja ja hakkasid kaklema, noo johhhhaidiii. Kolmas tüüp jäi südamerahus sisse istuma, aga siis sai vist aru, et olukord on sitt ja läks ka välja. Ja siis mõtlesin mina, mida ma teen... Ja vajutasin paanikanuppu. Mingi aeg läks mööda, tüübid väljas kallistasid juba üksteist ja leppisid ära. Helistasin turvafirmasse, et no vist ei ole vaja ikka tulla (selleks hetkeks oli paanikaolukorra jaoks ikka liiiiiga palju aega möödunud) ja kui lõpuks see turva siiski tuli, et kood maha võtta, olid tüübid ära kakelnud, ära leppinud ja ka ära läinud. Nad muidugi mõtlesid, et tulevad tuppa tagasi ja elu on ilus, aga viskasin välja nad (jejee, võiks ise turvamees olla :D). Et jah, ei teagi, mis järgmises sellises olukorras teen.. Palvetan, et ma ikka ellu jääksin ja turva vähemlat lähima kümne minuti jooksul jõuaks?

Aga las see sitt jääda vanasse aastasse. Minu aastavahetuse plaanid tegi õnneks minu eest mu ülemus, seega pole mul dilemmat, millises linnas avl olla, millisesse klubisse minna, millise seltskonnaga olla, mida selga panna, mida juua :D Lähen õhtuks tööle ja olen homme ka. Jaanuar tuleb räme kuu ja juba homme see käes ongi...

Kõva pidu teile! xo

esmaspäev, 29. detsember 2014

Parmu-Säästukas

Pärnu Parmu-Säästukas ei pea kunagi pettuma. Olgu esmaspäev 19:15 või laupäev jeelijeeli 10:00 saanud. No fucking difference. Läksin laupäeva hommikul Tartust tulles Säästukast läbi, sest ilge isu apelsinide järele oli. Kui kassajärjekorras seisin, imbus minu taha üle kere värisev vanem mees, kes ilmselgelt oli auru all, ja pani letile 0,5-se Walteri. Ja ta maksis selle eest taaratšekiga!! Tüübi käed värisesid nii rämedalt, et hea, et letile oma tšeki pandud sai. Nii.. ja tema taga oli teine mees, kes pani lindile Walteri ballooni ja kaks saia. Ilmselt oli naine poodi saatnud lausega "kaks saia, üks piim", a no mees mõtles, et pohh see piim, samahästi võiks ju Walterit juua. Ja ega see mees esimesest eriti nagu ei erinenudki, maksis temagi enda kauba eest taaratšekkidega.

Ja tulin praegu poest. 90% inimestest poes olid potentsiaalsed promilliga joogi ostjad. Vahel krt ei saa sealt uksest väljagi, sest need tüübid lihtsalt ummistavad poe esise ära iseennastega. Minu ees ruttas ka mingi mees, kelle kotist paistis üllatusüllatus Walteri balloon. Mis teema on sellega? Kõige odavam õlts meie kaubalettidel või?? :D

A millegipärast mul endal seal poes õnneks piinlik käia pole :D 

teisipäev, 23. detsember 2014

ja ongi heade mõtete linn


Kui saan Tartu minna, siis vot on just nii hea meel ja tuju!! Lugesin kellegi blogist, et jõulud on see aeg, kui üksikud inimesed igatsevad just sel ajal enim enda kõrvale kedagi, kellega seda jõuluvärki koos nautida ja olla. Ja teine päev aastas on selleks valentinipäev. Siis mõtlesin enda peale... Thnk god, et mina sellist asja ei igatse, sest see võib ikka päris nukker olla. Jõulud on ju täitsa kurb aeg siis, kui keegi end üksikuna tunneb. Mul on vedanud. Ma olen üksik, aga ma ei tunne end üksikuna :)) Selleks on ju sõbrad, kes kärtsu-mürtsu-särtsu ellu toovad!!

Pean mainima ikka ja veel, kui hea on Tartus olla. Mitte ükski muremõte (minu elu ainsad muremõtted on seotud kooliga) ei jõua mõttessegi tulla. Siin on nagu teine dimensioon.. Nagu kõik olekski korras ja isegi kui Stefani enne mainis praktikat, siis ma lugesin lause ära, aga peast mul mõtet läbi ei käinud, et oi fakk, peaks hakkama mõtlema, kuidas seda turundust ettevõttele teha. Pärnus oleks mul ilmselt praegu süümekad ja ma hakkaksin kohe praegu natuke mõtet liigutama või siis lubaksin, et kindlasti homme. Süümekad panevad viimasel ajal liigutama, aga praegu siin... Eip, jumala pohhui, lähen täiesti rahuliku südamega magama.

Xo

laupäev, 20. detsember 2014

Mu lehevaatamiste arv pole vähenenud, mis sest et mina pole siia enda jalga juba kuu aega tõstnud. Ütlen ette ära, et kirjutan tahvliga postitust, seega, vigu võib tekkida täiesti rändom kohtadesse. Tavaliselt kui ma kellegagi chatin, siis no ise näete, palju vigu mu lausetes on :D Osad viitsin ära kustutada, aga kõiki ilmselgelt mitte, siis läheks aastaid ühe lause kirjutamiseks. Ma ei tea noh, mul äpud liiga suured või puudub sihtimisoskus, aga fakt on, et õigetele tähtedele ma tihti pihta ei saa :D

Niisiis, kui mingi aeg ei käinud ma pikka aega ühelgi peol, siis nüüd on seltsielu jälle normis ja uued sõbrad fbs ja päriselt ikka ka olemas :D See viimane kuu aega on olnud nii fun, Tartus oli üks nv meil igasugu seiklusi ja no Pärnus veel rohkem. Tartus käisime Atis peol ja nägin selliseid inimesi, kes gümnaasiumiajal olid sellised, keda pea iga päev nägin ja suhtlesin, nüüd polnud aastaid näinud ja siis ma järsku märkan neid tantsuplatsil, kõvv! Ja veel kõvem oli sõita Pühakale, et Tääripoissi näha, mäu.

Ma olin alati arvanud (just teiste käesdt kuuldud juttude põhjal), et Maasikas käivad 30+ pereinimesed, kes nillivad omale armukesi ja muid asju, siis no ma ei saa aru, kas teised on sinna valel ajal sattunud või sattusin ma mingile normaalsele peole, aga uus lemmiklubi it is :D Hea muss, ilusad toredad inimesed ja ei mingeid tattnolke. Mõlemad korrad jõudsin koju nii, et vennakene oli juba üleval ja sain tema voodise magama :D

Ja no Pärnus... Aind Apteki ja Vaarika ja Cocoloco trall käib. Kõik see aeg, kui peol ma ei käinud, on tagasi tehtud. Ja no mis elu see ilma social life'ta on.  Aga sellessuhtes on kõik normis, kaks päeva sel nädalal ma ainult õppisin. Meil oli teisipäeval lõputöö poolvalmis teooria esitamistähtaeg ja no kaks päeva istusin raamatukogus ja kirjutasin seda. Jah, ilmselgelt jätsin selle viimasele minutile, aga no ma olin valmis seda kas või kaks päeva nonstop tegema. Kui ma nt poleks seda valmis saanud 23:55ks, oleks mul võimalik lõpetada alles aasta pärast kevadel. Ja ei olnudki kõige hullem seda teha. Ma arvasin, et selle kirjutamine on ikka oksendamiseni rõve ja mul tekib puhtalt sellest mõtlemise vastu allergia, aga üllaülla, omamoodi mõnus oli raamatukogus neid raamatuid lapata ja kirjutada. Kõige sitem on selle juures tõlkimine, sest isegi siis, kui sõna tähendusi teab, on raske see lause vahel kokku panna. Ja no kui täpselt ikka sõnast aru ei saa, no mis sa teed siis... Eniveis, nüüd on see mõneks ajaks selja taga...

Aahaaa, pidin kirja panema selle ju, mis minuga raamatukogus juhtus!! Läksin kolledži raamatukokku seda teooriavärki kirjutama. Panin arvutile klapid taha, Spotify tööle ja klapid pähe. Ise õõtsusin ilmselt muusikarütmis kaasa ka veel ja ssiis kuulsin üle muusika, et keegi ütles midagi. See oli üks kutt, kes istus teiselpool vahekäiku. Võtsin siis klapid peast ja auchhh, muusika ei mänginudki klappidest vaid kõvasti üle raamatukogu!! Piinlik, mul oli piinlik. Ütlesin, sorry, ma ei saanud aru ja umbes pool tundi hiljem suutsin muule mõelda alles :D

Kuu aega on pikk aeg ja palju on juhtunud, aga noh... Ma ei suuda hetkel meenutada rohkem. Ja just sellepärast ma peaks ikka kirjutama normaalsete intervallidega, et need toredad jutud kirja saaks ja et hiljem midagi lugeda oleks...

Tahaks kirjutada oma tulevikuplaanidest ja mõtrtest, aga praegu on raske isegi ühte kuud ette näha. Jaanuar tuleb näiteks sitaks raske kuu ja kui ma jaanuaris finantsi ja ERITI rahandust ära ei tee, siis ma reaalselt ei tea, mis edasi saab. Kas kooliga on siis game over või mis mu võimalused siis edasi on. A no selleks, et nii ei läheks, võtangi jaanuari alguses "puhkuse", et mingit ajunussi õppida kaks nädalat. A peab end kokku võtma, sest ma tean, ma suuuuudan!! Ma lihtsalt ei usu, et ma saan NII loll olla, kui ma päriseltpäriselt õpin ja näen vaeva :D A kui olen, siis kandke mind maha ära, emexilaks üks kaks.

Viskan paar pilti ka, et teil mu nägu ikka meeles oleks :D Markus nt kartis, et see tal meelest läheb, kuigi ma ei tea miks küll :|Suvel olen aga Tartus olemas, et kõik tasa teha ja siis uuesti võõraks jääda :D

Küpsetasin piparkooke ja siis sundisin kõiki küllatulnud sõpru neid sööma. Need nii leged, et jõudsid isegi Apteki välja, sest mul oli vaja panna need Taurile särgi taskusse ju :D


#truestory


Maaaaailmaparim nägu, Taurisko


Shooti (Y)

Kuidas kommenteerida? PS! Vasakul on üks põhjustest, miks meil korteris cold as fuck on!!

Tartu kodu on ka kõrge


Aptekis doominot mängida, whynott

Shootis pilti teha, whynott

Sel õhtul läks aind 70 shotti, 3,5 inimese peale, kuna itaallase jaoks oli see liiga karm :D

Kus on beeebi

See juba vana pilt, aga avastasin, et seda polegi siin 

Viina täissüstitud arbuus

pühapäev, 9. november 2014

mina kui teenindaja

Ma olen vahel ikka mõelnud, milline ma teenindajana olen, kas hea või halb ja kas mulle meeldiks, kui minusugune mind teenindaks. Üldiselt kui ma klientidega suhtlen, siis ma ikka kergelt naeratan, aga suu kõrvuni küll ei ole. Või vahel ikka on ka, kui nt köögis saab pulli ja ma seda veel takkajärgi naeran või kui kliendid on ise nii awesomid. Aga alati olen ikka sõbralik ja selline, noh.. meeldiv? Mul on raske vaid siis, kui mingite troppidega tegelema pean. Siis räägin nendega täpselt nii palju, kui vaja ja olen selline tuim, sest see on parim, mis ma suudan endalt nõuda :D Ja no siis pean ka ikka palju pingutama, sest no nad panevad kannatuse ikka max level proovile ja teevad end ise nii ebameeldivaks, et see on reaalselt challenge mu jaoks nende juurde tagasi lauda minna. Vahel köögis loen kümneni ja hingan sisse-välja, kurdan Helile või Kairitile, kuidas ma ei taha lauda minna, siis võtan end kokku ja ikka lähen :D

Kui on lahedad inimesed, siis on see tõeline vedamine. Siis on minul tore ja neil ka. Eile nt oli mul üks lahe laud, kes muudkui jutustas ja küsis ja kuna nad olid sitaks toredad, siis oli mul hea meel, et ma lauas pidin tihti käima ja nendega palju tegelema, sest iga kord sai mingit nalja. No ja siis olen ma ka ju palju rõõmsama näoga! Nii et siit võib järeldada, et teenindaja näost võid välja lugeda, millised on ta kliendid :D Nad olid nii lahedad, et kirjutasid kiituse meile raamatusse peegelkirjas :))

Ma arvan, et ma olen täitsa tore teenindajaplixx. Minult võib erisoove paluda või kui ma pean inimeste pärast palju siiberdama edasi-tagasi, siis närvi ei lähe :D Ükskord üks geenius ütles, et ma olen nagu Tallinki laev - käin edasi-tagasi :D Ja vahel nad ütlevad mulle, et ma olen tõsise näoga, aga kui ma nt cappuccinot teen, siis miks ma peaks kohvimasinale naeratama?? :D

Päris pull on see ka, kui siia satuvad ülbemad rahabossid. Ntx käis mul siin suvel Pärnu mingi rikaste punt (pärast sain teada), üks ööklubi omanik, teine hotelli omanik, kolmandal on mingi restoran ja neljandal kõik need kolm :D Mingi selline punt oli ja ma mäletan, kuidas seal üks mees lauas vägesid juhatas ja selline üleolev oli. Ma aga olen sellise asja suhtes allergiline!! :D Nt kui keegi tõstab lauas käe üles vm, et annab märku, et tahab midagi, siis mina mõtlen kohe, ei, ma ei jookse sellise asja peale. No lõpuks ma ikka lähen, aga mitte kohe :D Viimane kord hõikas mulle siin mingi venelane deeevuška. Selle asemel läksin mina kööki, ma lihtsalt ei suuda, kui inimesed nii matsid on. Tegin köögis hingetõmbeid ja läksin siis :D A ja igastahes see punt siis lõpuks kaebas mu peale. D tuli seda mulle rääkima, sest meie juhatajat vist teavad kõik Pärnu linnas :D Ja siis suve lõpus sattus jälle sama punt mulle, johhaidiiii. Ütlesin D-le, et oii, see on ju see kamp, kes kitus mu peale. Ja siis ta võttis iga inimese lauas eraldi läbi ja ütles mulle, kes mille omanik on :D See sama mees oli seekord ise ka palju normaalsem ja kõik läks paremini kui eelmine kord, aga no tra, kus mind ajas muigama...

Seal lauas istus spaaomanik (ma ei taha kirjutada siia kohtade ega inimeste nimesid, et mu blogi jumala eest kuskilt googlest leitav poleks, aga jutt käib sellest spaast, mis siin suvel avati. H-tähega) ja no ei ühtki viisakust, liiga mainstream on üldse otsa ka vaadata, kui tellimust öelda. Ja siis hiljuti olid kaks ülikondades ärikat, kes rippusid kogu aja õunte otsas ja no hea, kui mind ka tähele pandi :D Raha vist ikka rikub osasid inimesi täiega. Siis olen neile ikka aitähhe ja paluneid toonitanud, et nad neid sõnu ikka päris ära ei unustaks :))

Ja jotsss... Ma ei tea, kui palju ma enne siia tööletulekut selle tipikultuuriga kursis olin, aga ma arvan, et ma pigem ei jätnud ja korjasin oma sendid ikka tagasi :D Noh Hispaanias sain ka ju tippi, aga ma arvan, et ikka väga ei teadnud sellest. Siin aga hakkasin ma nägema, et väga paljud inimesed raatsivad nö lisaraha jätta ja ma üllatusin, et nii paljud seda teevad. Muidu on see üldine värk sellega, et arvest peaks jätma 10% tippi, aga see on üldiselt suva, ikka jäetakse rohkem või vähem või kui palju tuhhi jätta on. Minu jaoks näitab nüüd see, kas inimene jätab jotsi või ei, tema haritust, mitte seda, kui rikas või vaene ta on. Täiesti vabalt võin öelda, et sellised intelligentsed ja viisakad ja sõbralikud jne inimesed jätavad. Ja paratamatult ma vahel mõtlen mõne inimese kohta, et no on ikka inimene (nt kui ma olen laua pärast pidanud palju jooksma, mulle jääb mingi läbu koristada, kui arve on suht suur) ja ma sealt nulli saan. Päriselt, see näitab haritust, mitte rikkust!

Ma arvan, et neid inimesi, kes ilma tipita oleks nõus tegema seda tööd, on ikka ülivähe ja no see vist kõlab inetult, aga klient on omaniku ja teenindaja jaoks raha!! Ma loen tavaliselt oma päeva kordaläinuks siis, kui ma olen jotsiga teeninud topeltpalga ehk siis olen saanud vähemalt sama palju kui mu päevapalk. Ja kui ma pole, on sitt päev :D Eile nt ajas muigama, kui inimene maksis arve ja siis nagu boss ütleb "tagasi pole vaja", see oli 15 senti, 15 senti!!! :D Norm pull. Mingi aeg käis mul ja Sandral üks tüdruk, kes ise on Stefanis tööl, ja jättis iga kord ÜHE sendi kaante vahele! Ooooomg, see on lihtsalt enda margi täis tegemine, piiiinlik. Sellisel juhul parem ära üldse jäta eks :D

Nüüd aga kui ma siin tööl olen ja ise käin söömas ning senti on (Vofka: sjenti on vä? :D:D:D), siis ikka jätan, sest esiteks nii peaks tegema ja teiseks, kui ma tahan ise tippi saada, siis pean teistele ka jätma. Eile tegin oma tipirekordi - 85€!!

reede, 7. november 2014

jälle movember

Ilmselt on see koht siin juba päris mahakantud ja eks ta seda pmts ongi. Aga no küll on olnud kiire ja ilmselgelt ei viitsi ma ka alati. Üleeile ma mõtlesin küll, et pean blogisse kirjutama, sest tahtsin ühest konkreetsest asjast kirjutada. Kolmapäev on meil vaba- ja valikainete päev. Ma käin sel päeval vene ja hispaania keeles. Ja mis meil vene keeles juhtus. Ma sain kolm korda tunnis õiendada!!! Esimest korda ülikooliaastatel. Muidu õpetaja mulle meeldib, on oma veidrustega ja mingeid hard feelinguid meil pole. Ja see, et ma 'pahandada' sain, oli ka selline... naljakas pigem. Kõigepealt sain selle eest, et ma naersin tunnis... Siis ütles õpetaja sellise kommentaari ühele teisele tüdrukule nagu "Palun räägi kõvemini, et me Sandrat ja Stellat ei segaks" ja kolmandaks küsis minult "Mis kunstiteos sul seal vihikuserval valmib?", kui ma vihikuservale kritseldama jäin :D Ühki õppejõudu pole siiani kottinud, kui keegi naerab loengus või räägib (nt paar korda on ka nii räägitud, et isegi mind on hakanud häirima) ja no veel vähem, kui keegi meist ei kuula, vaid on läpaka taga või joonistab või mida iganes teeb. Ja kuna see õpetaja pole tegelikult meie koolost, vaid kuskilt siit gümnaasium-põhikoolist, siis eks sellepärast ta ütleski. Sest ta on harjunud lapsi keelama ja no mul tuli ka meelde, kuidas me ju veel gümnaasiumiski oma klassiga igasugu asjade eest saime :D Vahel pidi isegi ette pinki istuma minema või nalja polnud, said 1 e-kooli :D:D Ahjaa... mu kursavenna pani ka mu kõrvalt istumast ära, no täielik põhikool! :D

Üks eelmine minu kolmapäev nägi välja selline... Hommikul kella 10ks läksin ühte hotelli vestlema oma praktikakoha ja lõputöö pärast. Mulle öeldi, mida nad sooviksid uurida ja mina ütlesin, et jaaa, lähen räägin koolis oma juhendajaga, sõnastame pealkirja ja pärast tunde tulen tagasi praktikalepinguga. Ok, panin minema sealt. Seejärel läksin kooli, istusin kohvikusse laua taha ja mõtlesin, et ma olen ikka päris screwed, sest pull oli selles, et mul ei olnud juhendajat. Ma olin tegelikult kirjutanud kõige normimale (norm on siin natuke vale sõna - üks kõige suurem teadja spaavaldkonnas ÜLDSE, nii palju reisinud, igasugu miitingutel käinud, raamatuid kirjutanud jnjne.. No ikka professionaal) õppejõule, et kas ta juhendajaks tuleb, aga ta ei olnud mulle ikka vastanud, sest mul polnud talle siis ju veel teemat pakkuda. Niisiis... Hakkasin mööda kolledžit ringi jooksma, et ta üles leida. Ja ei midagi, oli jälle välislähetuses. Mul ei jäänud muud üle, kui talle helistada. Helistasin ja pärast 10minutilist kõne oli mul olemas juhendaja ning ta sõnastas ka ära mu teema, mis ka komisjoni poolt esimesel korral kinnitati. Seejärel viisin praktikalepingu hotelli ning siis turismiosakonda oma lõputöö avalduse ja praktikalepingu. Ja oligi done, reedel oli tähtaeg. Ehk siis... Thnk god, et viimased minutid endiselt olemas on :D Kogu lõputöö teema ja praktikakoha leidmise stress jäi mul ühele päevale, mõni piinles selles kindasti kauem... Ja kui ma kolmapäeval lõputöö pärast kuskil ringi ei jooksnud, istusime me raamatukogus pundiga ja tegime finantsanalüüsi ettevõttele. Me Sandraga tegime kahe päevaga töö, mida teised tegid nädalaid :D Aga kindlasti pole meie töö tase midagi vägevat :D Ja sealt edasi ongi vaid üks õppimine olnud... Ma olen isegi pidanud tööl õppima, sest muidu lihtsalt ei oleks jõudnud. Sel nädalal oli 2 eksamit ja finantsikontrolltöö 42 küsimusega. Sai veits mälu jälle arendada ja mõnusalt tuuuupida :D Ja hetkel tundub, et kõik kolm tööd läksid hästi ka.

Aga kooliväliselt... Olen pidanud kaks korda Tallinnas käima, käisin Tartus kodus, ostsin omale uue mänguasja - päääädi, millega praegu kirjutan ka, sest oma nummarit läpparit teen vaid lahti koolitööks ja The Vampire Diariesi jaoks (tegelt ma hoian hinge kinni, et ma oma lõputöö veel selle kuradima arvutiga ära teha kannataks) ja siis oli meil ka kursusepidu. Esimene oli esimesel aastal ja nüüd teine koömandal aastal :D Tore event oli :)) Korra käisime Vaarikast ka läbi (esimene tudengikolmapäev oli meil), aga kell 2 juba olime kodus. Eelmise aastaga ei saa ikka vapsjee võrrelda seda elukest :D

Teeks vist side lõpu praegu. Ma ei viitsi praegu rohkem kirjutada, sest reede õhtul diivani peal keras telekat vaadata on niiimõnus :))

Aaa ei. Ühe asja ikka kirjutan veel :D Kui me Saviaugus piffidega elasime, siis kodupood ehk lähim pood oli Säästumarket. Nüüd kui me siin Jõekalda tänaval elame, siis on ka meie kodupood ehk lähim pood ehk kõige-suurem-parmupood-Pärnus Säästumarket :D Omaette mõnus challenge on alati poodi minna. Ikka ja alati näed seal poe ees kampa kodutuid-joodikuid, kes Laua viina või Bocki ballooni lammutavad. Või kui lähed rändom päeval rändom kellajal poodi, siis on ikka keegi, kes su ees või taga sixpäcki letti lööb :D Noh täna näiteks oli selline tore juhus, kui parmude lehk niitis juba no reaalselt ikka suht kaugelt ja kassas seisid mu kõrval mustlased. Rääkisid enda keeles, aga oli aru saada, et naine on mehe peale vihane, selline kiskumikne käis, et lõpuks naine lõi meest :D Norm pull. Tore kui kodupood on parmupood :))

A nüüd on side lõpp! 


Vot niiii palju meil kursusel kutte ongi :))

We don't always party, but when we do, we party at the hotel!

teisipäev, 14. oktoober 2014

Päev, mil peaksin lõpetama Tartu Ülikooli Pärnu kolledži, on 16.06.2015 kell 16:00. Lõpupäevaks oleks lihtsalt idekas, sest kogu see numbrikombinatsioon on juba lihtsalt niisama ilus ja noh teiseks on mul siis sünnipäev. Oleks ju kena sellisel päeval lõpetada, kuigi 22-aastaseks saamine on natuke hirmus. Millal ma nii vanaks küll sain?

Aga... enne seda on väga palju takistusi. Esimesed 3 neist on vaja kahe nädalaga likvideerida:

1. MIS TEEMAL MA KIRJUTAN OMA LÕPUTÖÖ?? Mul on siiiiiiani!!! no ideas, millest kirjutada. Ja see pole üldse hea!! Minu spetsialiseerumissuund on spaa, st et pean tegema praktika spaas ja kuna praktika tuleb lõputööga siduda (st et praktikakohas peab olema mingi probleem, mida uurida ja siis peabki seda uurima ja sellest töö kirjutama - kui keegi ei tea, kuidas ülikooli lõpetamine käib), siis igasse lambikohta praktikale ei saa minna. Nad räägivad seal koolis muudkui, et mõtle sellele, mis sind huvitaks, mis teema sulle pähe tuleb, mille kohta leiab allikaid, PROBLEEM peab olema, sest "kui ei ole probleemi, pole ju midagi uurida" jnejne. Elu oleks päris lihtne, kui ma mõtleksin sellele, mis mind huvitaks. Aga ma ei tea, mis huvitab (ja kas üldse). Mind ei koti päris iga teema seoses spaahotelliga või turismis üleüldse. Lõputöö teema ja praktikakoht tuleb esitada selle kuu lõpus.

2. KUHU MA LÄHEN PRAKTIKALE?? Ma pole siiani seda otsinud, sest ma ju ei tea, millest lõputöö kirjutan. Ma arvasin, et ehk läheb sellega natukene aega, et välja mõelda teema ja siis saaks juba kuhugi pöörduda a'la et tere-võtke-mind-praktikale-ja-teie-ettevõtte-näitel-sooviksin-ka-oma-lõputöö-kirjutada-teemal... Aga mis kuradi teemal?? Nüüd jääb mul loota, et ettevõte pakub ise mingi teema, mida ma võiksin nende ettevõttes uurida. Ja no Pärnu on spaahotellide poole pealt piiratud, kõik on komisjonile juba äraleierdatud ettevõtted, osad neist ei tahagi praktikante... nii et palju edu mulle homme neile kirjutamisel :)

3. JUHENDAJA?? Ma pole isegi julenud kedagi omale juhendajaks veel paluda, sest kuidas ma lähen veel 2 nädalat enne tähtaega küsima, kas keegi tahab mu juhendaja olla, kui ma olen nagu "noh ma teemat veel üldse ei tea ja ausalt öeldes mind ei huvita ka miski vist nagu ja praktikale pole ka end veel kuhugi küsinud ja pmts võin kohe ära öelda, et kevadel ma lõpetada ei kavatse, aga tuled juhendajaks või ei tule? kohe ütle, ära mõtle"

Nohh.. selline see seis on :D Veel ma ei muretse, aga varsti vist küll, kui olukord ei muutu. Homme lähevad kirjad teele!

Ahhaaaa... tegelikult mulle meenus nüüd üks väike mõte, mis vahepeal pähe tulnud on, kui lõputööle mõelnud olen, aga see on vist suht tobe. Eniveis, mõtlesin erivajadustega inimeste peale. Mingi probleemi vist kaevaks siit välja küll, aga ma ei julge seda ettevõtetele välja pakkuda, sest sellest ei pruugi neile reaalselt kasu olla (kui neid ei huvita sellised kliendid üldse) ja noh.. ei, ma ei tea. Maeitea maeitea eitea. 

pühapäev, 28. september 2014

tere-tere kõiksee pere

Mõtlesin, et päris suur auk on sisse jäänud, aga kui kuupäevasid vaatan, siis tegelikult polegi. Lihtsalt on palju toimunud selle ajaga. Näiteks...

Kirjutasin, et mul tuleb üle sajandi vaba nädalavahetus ja ei oskagi kohe midagi teha. Mõtlesin igasugu plaane välja, et äkki läheks Tallinna või Tartusse või jääks Pärnusse või läheks kuhugi mujale... ehk isegi Otepääle? Aga läksin ikka oma lemmiklinna Tartu, sest viimane kord jäi seal see olek nii üürikeseks, et jäi südamele kripeldama ja mul oli hirrmus huvi selle vastu ka, mis Tinderis toimub. Pärnus ei saanud tinderdada, sest vennakene küsis päädi tagasi. (Tinder on üks väga hea põhjus küll, miks minna vaja oli :D)

Reede õhtul chillisin ühe suure kambaga üle pika aja väljas, kellega tavaliselt trehvasin siis, kui kuskil mingi pidu oli. Mõni ei saanudki alguses aru, kes see piff kuttide kambaga joinis. Õhtu sai täitsa hea. Ei saanud ei üle ega ümber Rüütli tänavast. Kui ma saaks, ma koliks kohe sinna ära. Ei plaaninud tegelikult ise väga välja minna, mängisime veel kodus Monopoly, aga siis juba panin kodust jälle nelja tuule poole :D Laupäeva püsisin kodus, aga õhtul käisime Tammekal #koduvõidunimel mängu vaatamas. Koduvõitu ei tulnud, aga chill oli. Jalkat käisin muidugi Rinzukaga vaatamas, sest kellegi teisega ma vist polegi väga mängudel käinud... (mitte et ma üleüldse paljudel mängudel käinud oleks). Pärast mängu oli kojuminek, sest empsi kaneelisaiad ootasid :))

Pühapäeva ma istusin ka kodus, sest eelmisel korral just seda väheks jäigi, seda aega, mille ma reaalselt kodus olen. Poole päeva pealt mõtlesin, et nüüd on küll piisavalt saanud ja see rahulik chill kodusolemiseisu on täitsa okk :) Travellisin õhtul Pärnusse Sandrakese juurde ja tavaline elu hakkas jälle pihta. Töö-koool-blaablabla... Teisipäeva vahetasin vabaks, et saaks rebaseid retsida. Hommikul algas koolis traditsiooniline nägudesodimine ja mängud ja nii vahetunnid läksid. Enne linnaretsi trippisime oma neljaliikmelise gängiga ringi ja läksime linnaülesannetele. Neid oli kõrvalt lahe vaadata... nt tehti PK ees strippi, tantsiti suvainimestega jenkat jne. Kolmapäev oli ulmepäev!! Sellistes tempodes elame :D Nüüd tuleb lugeda nagu see Tele2 reklaam on: kõigepealt hispaania keel, siis alusta Eesti hümniga vene keele tundi, pärast seda jooksed ripsmetesse, siis poodi, siis koju, siis sätid, siis kolledžisse, siis kontrollid peonimekirja, siis peole (siis laps peole)... Päriselt ka, see oli selline ajaga võidu jooksmise päev. Ripsmetes käisin reaalselt wtf kohas. See oli nii must, sassis, haisev, 5 lapsega kodu. 5-st pooled virisesid selle aja, kui seal olin ja mind poleks üldse kellegi jonn häirinud, aga kuna see nõudis ema tähelepanu ja mull oli aega niigi vähe, siis üritasin kogu kannatuse kokku võtta :D Poolteisttundi oli mingi jogurtiteema üleval või räägiti Tuustist, kes käis viiekat laenamas, et viinereid osta saaks. Vanaisa käis ka selle ajaga toast läbi, pluss keegi naabritüdruk. Ulme :D Never again.

Pidu oli... no words needed :D

Neljapäeval ajasime kamba kokku ja käisime Stefis, aga mitte midagi muud kasulikku ei teinud. Õhtul vaatasime Sandraga kodus telksi. Naistevahetus on mingi uus komöödia v?? :D

Reede-laupäev oli töö. Täna polnud tööpäev, aga käisin koristamas, sest homme on meil sügispuhastus, a me peame koolis finantsjuhtimise praksis olema ajeee :)) Seega koristasime täna baariasju ja ladu jne, et homme õhtul ikka peol oodatud oleks :D Kas tuleb samasugune pidu nagu kevadel, ei tea, või tuleb lihtsalt selline veinijoomise-söömise-jutustamise õhtu... eks elu näitab :D

teisipäev, 16. september 2014

Tartu ei valmista iial pettumust. Nii ka seekord. Läksin kolmapäeva hommikul Tartusse, jeejee. Rääkisin vennakesega, kuidas talle koolis meeldib ja kuidas seal läheb. Ütles, et nii igav on, sest tema juba oskab kõike. Küsisin, et kas nad juba arvutavad ja kirjutavad jne, ütles, et jah, aga igav on, sest ta oskab ju juba arvutada. Arvutas näiteks minu sünniaasta lebolt ära. Ma ei tea, kas on normaalne, et esimese klassi junsu oskab arvutada peast 2014-21 täitsa lõdvalt ära? Võib-olla on, aga fingers crossed, et sellest kutist tark poiss tuleks :D Lahe oli vaadata seda ka kõrvalt, kuidas ta oma klassivennaga telefonis rääkis (kuigi nad olid alles koolis koos, siis pärast kooli oli juba vaja üksteisele helistada) a'la "mis sa teed? mina teen sedaseda. mulle tuli õe külla. helistame siis hiljem uuesti" Nunnu :D


Õhtul sain oma (endiste) klassivendadega kokku ja läksime välja. Ohh, see kõik algas Pirol... Oioiioi, mis õhtu. Pralle jätkus Rüütli tänaval, Shootersis, Illukas... Illukas käisin ma esimest korda, such wow. Sain sealt märgi ka külge, aga nüüdseks hakkab juba ära kaduma :D Nägin õhtu jooksul teisi sõpru ka, nii et win, sest igakord on Tartus eesmärk võimalikult paljusid näha :)) Kui Illukast ära tulime, istusime Metro ees ja üks auto jäi seisma, kus oli üks mees ja hakkas meiega rääkima. Mingi hetk oli tal anda pisikesel paberil (mitte rebitud) oma telefoninumber. Mäletan, et naersin selle peale ja küsisin, miks üks inimene sõidab üksinda ringi, räägib suvakatega, tahab neid koju sõidutada ja tal on anda (fooshoo varem valmiskirjutatud ja lõigatud) oma number kohe. Viskasin numbri minema, aga siis andis uue :D Norm vana. Pärast seda me jõudsime veel uuesti tagasi Rüütli tänavale ja enne 6t koju küll ei jõudnud. Õhtu oli vägggeeeevvv ja ülitore ja kõvv!!



????

 Vanad head Markus ja Maiko ja Elmar ja Klais! My life would suck without them no :D

Järgmisel päeval ei raatsinud veel Tartust ära minna, nii et olin kodus ja vennakesega ja no nii hea oli kodus olla. Seetõttu pidin reede hommikul kell 6 ärkama ja otse Tartust Pärnusse travellima, et tööle minna, aga polnud hullu midagi. Nüüd olen tööl homme ja ülehomme ja siis... wtf, mul on reede-laupäev-pühapäev VABA! Neli kuud pole sellist pulli kohe kindlasti olnud ja ei teagi, mida peale hakata selle nädalavahetusega??

Koolis tegeleme oma uute rebastega, Järgmisel teisipäeval ja kolmapäeval on neil ristimine ja see tuleb palju lahedam kui meie ristimine või eelmise aasta oma. Esiteks on see kahepäevane, täiesti teistmoodi ja vingemate ülesannetega. Viime nad linna ka omi ülesandeid tegema, et oleks ikka much fun. Ja siis järgmisel kolmapäeval ongi jälle see kõige legem pidu aastas... feeling excited!!

Praegu on veel kõik chill, nii et naudin, kuni seda aega on, sest väga varsti keerab kõik üle võlli ära :D Very soon...

neljapäev, 4. september 2014

Pühapäev oli hirrrrmus, sest oli kolimisepäev. See on ikka jõhker tegevus, aga 9ks kuuks on nüüd rahu majas. Tõmbasime vanast heast Säästukast kastid Santsiga ligi ja hakkasime asju pakkima. Ühte kasti läks kogu meie alkohol. Seda oli ikka päris palju kogunenud, sest meil on lahked sõbrad ja meile oma joogid jätnud. Muidugi pakkisime kõik kaasa ja tegime uues kodus omale alkokapi. Kogu päev läkski kolimise peale + pidime Saviaugus koristama ja korteri üle andma.
that's what I'm talking about
Sama päeva õhtul tulid Tauri & Eenok meile ukse taha, sest Eenok sai omale icebucket challengi ja nad mainisid, et me võiks ka kohe vahetusriided kaasa võtta. Okei. Läksime Tauri hoovi, tegime ettevalmistused ära ja siis hakkas pihta. Esimene oli Eenok, kes pani Tauri tanki, teine oli Tauri, kes pani meid tanki ja siis olime meie. Tegime Sandraga video koos, aga see pole netti jõudnud ja enam ei jõua ka, sest me saame homme koju alles neti ja siiani pole meil võimalust seda üles laadida olnud. See netivabaelu on juba nii üle visanud... null kontakti välismaailmaga :D Aga see selleks, homme kell 9 on tehnik ukse taga. Pärast challengit läksime meile ja vahepeal käisime veel Saviaugust läbi, et riidenagi ära tuua. Tulime autost välja... Sandral oli roosa hommikumantel seljas ja veinipokaal käes, mina tassisin riidenagi, Eenok oli ämbriga ja Tauri oli lihtsalt Tauri. See vaatepilt oleks naabritele ilmselt olnud kas naljakas või hirmus, sest sellised naabrid 100% normaalsed ei ole :D Ahjaa.. kolimise ajal saime juba ühe naabriga tuttavaks nö. Aitas meil asju tassida ja juhuslikult elas ka 7ndal korrusel ja täpselt meie kõrval :D

Meie juures mängisime Eesti mängu ja tegime väikse soolaleivapeo, et oleks põhjust õlut ja veini juua. Kui me Sandraga magama läksime, hakkasid hullud askeldama meil korteris. Olid käinud ja üle vaadanud meie keldri, panni külmkappi pannud, juuksevärvimispintsli lambi peale jne. Ühesõnaga meil on normaalsed sõbrad, alati käkivad midagi, kui nad meil on :D Ja no sellised pildid tegid ka mulle telefoni ja panid neist ühe taustapildiks :)
Tauri, miks nii rõõmus?


Me elame päris uues majas jõe ääres 7ndal korrusel. Aa ma vist olen maininud juba? Igastahes on meil rõdult ilus vaade Pärnu jõele ja merele.


Ühel õhtul käisime Bummitajatega Erko juures ja tšautšauga jalutamas. Sellega oli lahe feil kunagi. Erko rääkis, et tal on must tšautšau ja mina mõtlesin, et ta rääkis chihuahuast ja sellepärast küsisin, et kas sa käid ka nii ringi, et kutsa on käekotis. Sel hetkel vist keegi ei arvanudki üldse seda, et ma mingit muud koera ehk mõtlen, vaid et mu intelligentsustase ongi nii madal, sest ega keegi ei öelnud mulle küll midagi :D Hiljem tuli välja, et ma mõtlesin täitsa valet koera ja siis oli küll nagu "a miks keegi mulle varem ei öelnud??"


Ja nüüd siis mõni sõna koolist ka. Eile räägiti kursusekoosolukul lõputöö tähtaegadest ja kõigest sellest, mida oli valus kuulata. Oksendada oleks tahtnud. Kui ma reaalselt mõtlen, siis kevadel ma lõpetatud ei saa, sest aineid on vaja järgi teha, 3 praktikat ja lõputöö kirjutamine ei tundu mu jaoks üldse reaalne. Eks näis, kuidas asjad lähevad, siht on silme ees ning see tuleb kätte saada. Lõpetamine oleks muidu päris vinge üritus sel aastal küll - 16.06 16:00. Oleks nii sünnipäev kui lõpetamine, aga... ilmselt jääb see pull ära :D Võtan end muidugi nii kokku kui suudan ja vaatab, kuhu ma välja jõuan. Kui kevadeks ei jõua ehk siis jõuan sügiseks oma asjad tehtud. Ja saan kevade lõpus ära Tartu minna, seniks kuni üldse siit minema lähme, ning Pärnule rõõmsalt tsau öelda.

See kohustusteta elu on nii reaalne juba. Eestist äraminemine tundub niiniii reaalne. Eile kõndisin koolist koju ja mõtlesin, et see ONGI ju reaalne, nii natuke veel ja teen fckng mis tahan ja lähen sinna, kuhu ma fckng tahan! Oooooojaa.

reede, 29. august 2014

sometimes homeless, always not

Teeme veel ühe koduteemalise postituse. Me pole enam kodutud, üürileping on mul käeulatuse kaugusel ja feeling on safe. Kolime ühte ilusasse uude majja 7ndale korrusele. Majas on 7 korrust ja me saime viimasele, win :D Win on ka sellega, et kuna on tegu uue majaga, ei ole lift mingi meeter korda meeter kinnine logisev kast, vaid suur klaasist lift ja näeb välja ka sealt. Kui oleks tegu sellise vana liftiga, siis fooshoo ma pigem käiks treppidest. Saime 2-toalise hästi avara elutoa ja ilusa vaatega korteri. Näeme kenasti päikeseloojangut toast :)

Nüüd tuleb üle elada vaid see kolimine jälle. Rõve on selle peale mõelda, sest see on lihtsalt nii tüütu. Aga samas ei jõua ära oodata, et siit Saviaugust minema saaks, sest nagu Sandra ütles, siis Saviaugust on sitaauguni. Me ei jää seda igatsema. Korter päris kesklinnas pole, aga hops üle jõe ja oleme linnas. Töölt näeb ilusti meie maja ja kool on ju kohe kõrval, nii et kõik on lähedal. Ei mingit bussitamist enam, wohoo. Omanik on ka seekord eestlane, saab kenasti suhelda ja tundus igati ok inimene ka :D

Pühapäeval on meil kodus vist esimene külaline ka juba platsis. 2 ööd veel siin külmas suures korteris hullude naabritega ja siis tsutsufrei Saviauk. 

kolmapäev, 27. august 2014

EI! EI! Meil EI! ole endiselt korterit. Selle katusekorteriga läks perse, sest ma ei näinud omaniku emailis punkti eesnime ja perekonnanime vahel ja saatsin meili valele aadressile. Tema siis arvas, et me pole huvitatud ja andis korteri ära. TÄIESTIPERSES!

Marleen kolis täna ära välja. Me peame pühapäeval kolima. A kuhu??

Me oleme kodutud. 

esmaspäev, 25. august 2014

kus on kodu, mis on kodu, kus on kodukoht

Kui ma viimane kord kirjutasin, oli meil veel NO IDEAS, kuhu me elama sügisel läheme. Meil oli suht kodutu tunne. Lausa nii kodutu, et sõbrad hakkasid oma diivaneid ja tube meile pakkuma :D Nüüd aga on meil kohekohe leping meilile tulemas. Räägin meie korterisaagast, sest saatus segas sellele ilmselgelt vahele.

Saime tutvuste kaudu ühe 1-toalise korteri põhimõtteliselt samasse kohta, kus me eelmisel aastal elasime. Alguses me täpselt ei teadnud, millises majas korter asub, aga teadsime seda, et samas kandis (kas sama maja või kõrvalmaja vms) on üks kortermaja, kus kummitab. Pärnu Postimees käis läbi Pärnu kõige kuulsamad kummitusmajad ja lugesime selle maja kohta lehest sellist juttu:

Nikolai ja Pika tänava nurk

Linna kuulsaim kummitusmaja asub Nikolai ja Pika tänava nurgal, kus asus 13.-14. sajandil rajatud Nikolai kirik. Pärast Teist maailmasõda jäid kirikust alles vaid varemed ja 1954. aastal lasti needki õhku. Rusude seest olevat leitud palju inimluid, mis tõenäoliselt kuulusid kirikusse maetud sakslastele. Bareljeefidega hauaplaadid olevat prügimäele viidud.

Nüüd ei saa hinged rahu ja elanikud samuti. Küll on kuulda koputusi 3. korruse akendele ja ustele. On kuulda nuukseid ja ohkeid, altari kohal mängib vanade kirikupühade ajal orel, aeg-ajalt löövad kirikukellad. Üks majaelanik teab rääkida, et tõepoolest, mõnikord on kuulda, kuidas keegi ohkab, kuigi ta on üksi kodus, mõnikord on kuulda koputusi. Temagi teab perekondadest, kes kummituslike sakslaste pärast majast on lahkunud.

Ja jah, meil "vedas". Korter asus samas majas. Kui me maja ette sõitsime, siis ma mõtlesin, ohmygod, meie ainuke variant ja see peab ka selline olema!?!? Mis siis ikka, läksime Marleeniga (hakkame Sandraga kahekesi elama, aga tema ei saanud vaatama tulla) siis korterit vaatama. Oli täiesti tavaline okei korter ja midagi kummituslikku ei tundnud seal olles. Ma ei saanud sealt nii tulema tulla, et ma poleks küsinud selle kummitusvärgi kohta. Omanik teadis ka seda artiklit ning hakkas mu jutu peale kõvasti naerma, et ohh ei ole midagi siin kuulda olnud ja artikkel oli korteri kohta, mis asub nende peal. Võttis väheke rahulikumaks küll ning ütlesin jah-sõna ära neile. Võtsin julguse kokku ja helistasin Sandrale, et jah, see on see sama maja. Mõtlesime, et ehk oli see jutt kummitustest bullshit ja poh, võtame ikka selle korteri. Alguses mõtlesime, et kui kummitab, siis kolime kohe välja ja alguses me öösel üksi kodus pole. Pärast hakkasime juba rääkima, et ehk harjub sellega ära, kui me teame, et need kummitused pahatahtlikud pole :D Niisiis... helistasime neile, et võtame korteri, aga siis saime vastuse, et nad mõtlesid ümber ja nad ei üürigi korterit välja. Täiesti tuimalt öeldi meile telefonis ära, et nad lihtsalt ei üüri seda. Enne seda vaatama minekut oli juba nädal aega varem teada neile, et me otsime kodu ja lähme vaatama ja kui ma seal käisin, siis oli kõik marutimm. Oli näha, et nad tahavad selle korteri meile anda ja kiirustasid takka, et me ülikiiresti mõtleks ja neile kohe järgmisel päeval kindla sõna ütleks. Kui me neilt "ei" saime, siis mõtlesime, et ehk seal ikkagi kummitab siis ja nad ei anna seda meile, kuna me teame ja ütleksime lepingu niikuinii üles, kui seal mingi trall lahti minema peaks. Noh ei tea... Sandra sai vihaseks ja hakkas KV-d lappama. Ja leidis uue korteri, mida me eile vaatamas käisime. Hästi lähedal kesklinnale (nagu me ju harjunud oleme :D) ja samas ka rannale (mitte et sellest nüüd enam kasu oleks :D). Asub ühe poe kõrval kollases majas, 3ndal korrusel. Jaaaa... seee... on.... fckng katusekorter!!!! See on MEGAhubane, MEGAsuur ühetoalise kohta ja MEGAnunnu. Seal on ilus suur köök, söögilaud, 2 suurt diivanit ja telekavaatamisetuba oleks justkui eraldi, kaks voodit, laest jooksevad need puutalad terves korteris ja see on nii nunnu värk. Kujutasime ette, KUI ilusarmasnunnu see on õhtuti, hämar valgus või küünlad korteris... oeh. Ja nii palju ruuuuumi. Ja selle me võtsimegi. Me oleme väga rõõmsad, et meile see esimene korter ära öeldi, sest me saime nii palju parema!! Ju oli saatus.

teisipäev, 12. august 2014

one hell of a story

Elu on olnud nii kiire ja põnev, et blogi on tulnud meelde siis, kui keegi mulle seda maininud on. Eks see mängib ka rolli, et mul pole juba üle kuu aja läpakat olnud. Sest see Asus lihtsalt oli nii perses kui vähegi saab ja siiamaani ta Tartus mul on!

Juulikuus panime tööl ikka korralikult hullu ja nii mõnigi kord tööpäeva lõpus, kui oli aega pausi teha, istusime taga väljas asfaldi peal ja tundsime, kui rihmaks me ennast tõmmanud oleme. Ma olen vist selle ajaga kõik võimalikud emotsioonid seal ära tunda saanud. Seal on olnud mingid hetked emotsionaalselt nii rasked, et ma mõtlesin, kuna mul üldse kunagi nii keeruline olnud on. Ma ei oskagi öelda, kumb on minu jaoks olnud raskem, kas tropid kliendid või kaastöötaja rumalus. Tegelt ei ole tropid ja rumalus üldse need sõnad, mis ma siia kirjutada tahaks, need on liiga hästi öeldud :D Igastahes... vaatame siis, mis värk olnud on.

Seda viinapudelit käisin ma üks päev ostmas, sest meie nõudepesijal oli sünnipäev. Kuna tegu on ikka puhta venelasega, kes laseb viinuskat poolteist liitrit näkku, siis oli see kõige õigem kink talle. Minu ainuke probleem selle viinapudeliga oli piiiinlikkus! Käisin seda päise päeva ajal poes ostmas ja mul oli nii piinlik, sest minu ees olid inimesed ja taga ka, et ma feikisin telefoniga, et räägin kellegagi ja ütlesin "jaa, ostsin talle viina ära, ma arvan, et talle sobib. pudel on ka ilus". Ilmselt oli asi selles, et ma üksinda käisin poes viina järel või miks mul piinlik oli, ma ei tea :D


Oma harvad vabad päevad olen siiamaani rannas veetnud. Tavaliselt enne turu pealt läbi käinud, vaarikaid-mustikaid ostnud ja siis randa horisontaali ära visanud. Sellepärast ongi mul imelik olla juba teist päeva järjest kodus, omas toas, voodis mitte midagi tehes. Pärnu rand ei erine üldse Calella rannast, rahvast on nii palju, mussi lastakse, lihtsalt kuuled hispaania keele asemel soome keelt. Kusjuures, mis ma olen täheldanud. Kui mõni tore soomlane enne ikka küsib ka minult, kas ma soome keelt räägin või kummas keeles ta rääkima peaks, siis on mul kergem, kui ta soome keelt räägib. Kui ta minuga räägib soome keelt, ei pea ma menüüsse pilku heitma, et vaadata, mida ta mõtleb. Jah, eks see tuleb sellest, et ma nendega nii palju kokku puutun ja muidugi jääb sõna valkosipulileivät kiiresti külge, aga reaalselt... Kui inglise keeles tellitakse, ma aeg-ajalt viskan silma peale, et kas sain õigesti aru, a kui soome keeles, siis ma võiks lakke ka vahtida ja tuimalt eesti keeles kogu tellimuse kirja panna. Aga üldiselt on sellest keelest ikka kopp ees.


Peol käimist pole ma ka ära unustanud. Ikka saab täiesti mõõdukalt käia. Üks õhtu alustasime neljakesi, aga üsna pea jäime Marleeniga kahekesi peole ja meil oli no nii fun, kui veel sai olla :D Tšillisime-käisime igalpool ringi, rääkisime igast inimestega ja läksime mõlemad järgmisel hommikul tööle :D Ja kummalgi polnud eriline surm tööl olla. Wat. Tavaliselt on nii, et kui pärast pidu lähen tööle, tean juba ette, et no päev tuleb selline, et üldse ei viitsi tööd teha ja seetõttu ma tean, et enne tööpäeva peol käia ei tohi. See lihtsalt on alati nii, et ei jaksa siis! Aga tookord ei olnud. Wat. Päris mitu korda olen ma peost ära ka öelnud, kuigi need on siin suvel ikka päris kõvad!


Siis olid meil kaks nädalat järjest stabiilselt kodus külalised :D Alguses Helerini pere, siis käisid kaks kutti ja lõpuks tuli meile elama ameeriklane! Mina temaga palju kokku ei puutunud, sest siis oli see töötöötöö, aga natuke ikka sai tšillitud ja meie külalislahkusele vastas ta ühel õhtul texmexmexico dinneriga. Tegi ise kõik valmis ja siis oli meie korter niiiiii mõnusat kodust toidulõhna täis, mida siin pole varem tunda saanudki :D Tavaliselt mina käin enne tööd Säästukast läbi, ostan puuviljad kaasa ja tööle. Vabal päeval lähevad ka puuviljad käiku või käime kuskil linnas söömas või mida iganes, aga kuna viimati külmkapis minu toitu oli, seda ma ei mäleta. Võib-olla kuu aega tagasi. Igastahes... see kõik oli supergood food. Näitasime talle ka sometimes lose, always win'i videot ja are those reebok or nike? ning ta arvas ka, et need on pricelessid. Nii et ka kodus on väga fun olnud. Inimesi tuleb uksest ja aknast ja alles pühapäevalgi oli meil korter rahvast täis. Alustasime kolmekesi, lõpuks oli meid mingi 10 :D


Ja no selfisi olen ka ikka teinud. Vähe, aga ikka olen :D Pildipealkiri võiks olla sometimes sad, always happy :))

Selle "hipid puu all lebos" pildiga tuleb meelde, et meil oli perepäev! Käisime mina, Sandra, Tauri, Eenok ja tema pliks Valgeranna seikluspargis. Me kuidagi sattusime kokku ühel pühapäeva õhtul neljakesi (see oli see õhtu, kui meile esimest korda ment taheti kutsuda - jaaja, cool story needs telling) ja avastasime, et opppps, meil neljapäev kõigil vaba! Halleluuja, teeme midagi. Ja nii me mõtlesimegi välja, et lähme seikluuuuspaaarkiiii!!! Kõigepealt me siis Sandraga ootasime Tauri ja Eenoki tagant mingi tund aega, sest nad lubasid olla 10 min meie juures, aga tulidki reaalslelt mingi tund aega. Meie siis viskasimegi puu alla lebosse ja tšillisime, kuni nad tulid. Vahepeal oleks tahtnud naabrimees muruniidukiga persed maha sõita, aga maitea, halastas ikka viimasel hetkel. Niisiis, hüppasime bemmi ja sõitsime ikka kõigepealt poodi :D Pidime siidrid ikka ligi tõmbama, sest küte oli kõva ja õhtul oli GRIND!!! Enne parki minekut me ikka mõtlesime, et kas lähme, äkki läheks sõidaks hoopis karti, aga ei. Tõmbasime ikka rakmed selga ja läksime rajale. Esimesed kaks rada olid lebod... Kolmanda kannatas ka vist nii enam-vähem ära teha, et surmahirmu peale ei tulnud. Aga see neljas... ohh joppenpuhh. Juba suht raja alguses oli hetk, kus mul elu silme eest läbi käis. Ja iga järgnev takistus oli selline :D Ja mis siis minuga juhtus... Olin seal neljandal rajal, minu jaoks väga kõrgel ja seal oli selline atraktsioon, millega ma lihtsalt hakkama ei saanud. Ma ei oska never seda ära seletada, mis see nö atraktsioon oli, aga proovin. Hakkasin platvormilt ära astuma ühe nööri peale, mis rippus nagu a'la kiigukujuliselt, peenike, kahest otsast üles kinnitatud. Kui ma peale astusin esimese jalaga, siis see veel muidugi venis ka mingi pool meetrit allapoole ja oli selline tunne nagu ma astungi lihtsalt maha kohe :D Ja siis panin kohe teise jala järgi ja ma pidin edasi astuma samale asjale, aga ma ei saanud. Ma ei jaksanud oma jalgu koos hoida, see kõik värises ja ma hakkasin seal kisama nii hirmasti, sest see oli ausalt, nii hirmus. Rahvas kogunes mu all, kõik vaatasid, kommenteerisid, mina olin sitaks närvis ja siis karjus mingi vend "ohhh, ma filmin seda!" Mul oli nagu MIDAAA :D Kuna ma sain aru, et mina sellega hakkama ei saa, lasin end trosside külge rippuma ja thnk god, et see vahemaa kahe platvormi vahel ei olnud nii suur, et ma poleks saanud end jalgadega lähemale lükata, võttis Sandra mu trossist kinni ja TIRIS mu platvormile. No ma natuke ikka ronisin ise ka surmahirmus, aga mida tugevat tüdrukut, ma poleks kedagi nii jaksanud kunagi tirida :D Kõik arvasid, et ma tahan tagasi minna, sest ma olin suht raja alguses, aga noway kui ma juba seal olin, siis tagasi ei läinud :D Kokkuvõttes filmisid mind kaks inimest, seda videot näidati ka teistele seiklejatele, saime selle aktsiooni ajal igasuguseid kommentaare ja no kui see ei olnud meelelahutus, siis ma ei tea :D tore oli :D Edasi olid ka kõik ebameeldivad asjad ja viimane, millega ma pussytama hakkasin, oli tarzanihüpe. Olin juba valmis minema ja kuna need kommenteerijad olid ka nagu "oi ma tahaks näha, kuidas ta selle ära teeb", siis ma natuke võtsin mõtlemisaega, aga oleks veel kaua mõelnud, oleks Eenok mu lihtsalt lükanud sinna hüppesse :D


Pärast seiklusparki olid emotsioonid laes ja üks väga hea tunne olla kahe jalaga jälle maa peal! Läksime Babybacki sööma ja siis tulime meile. Meie muidugi pidime Grindiks valmistuma ja niikaua tšillisimegi meil kui oli vaja minna. No Grindist ma ei hakka küll rääkima. Esiteks oli see kuu aega tagasi, ma ei mäleta väga enam ja teiseks oli mu konditsioon selline, et niikuinii ei mäletaks väga. Aga see oli ikka hull! Rahvast oli nii rämedalt, et ma esimest korda elus vihkasin inimesi peol. Kõik astusid otsa või kõndisid üle ja no nii närvi ajas :D Rohkem sellest peost ei mäleta.


Üks kord tööl näiteks, Eliisel tuli küpsisetordi isu ja nii ta Muuli poodi kraami tooma jooksiski :D See oli päeval, kui tuli rämeeepadukas, et jälle sai sekundiga märjaks. Siis oli veits aega cookida :P


Nõudepesija on meil selline tore inimene, kes läheb ära, kui meil nt tühjus on ja kelle peab siis tagasi kutsuma, kui rahvast tuleb. Jahh... oleks siis, et ta tuleks. Ütleb, et tuleb tunni aja pärast (isegi siis kui ta 10mini kaugusel on), aga tuleb näiteks kolm tundi. Ja siis nõud kuhjuvad, kõik on närvis, inimesi aina tuleb, puhtaid klaase pole, taldrikuid kuhugi panna pole... Tore. Üks õhtu kutsuti mind ka tööle, aga kuna ooteaeg oli nii pikk, et inimesed seda kuuldes nelja tuule poole jooksid, pesin ka nõusid tunnikese, sest meie nõudepesija jälle tuli ja tuli... ja ei tulnudki vist. Siin pildil aga Sandra asendas teda, sest tal oli sünna ja kaks päeva oli vaja pidu panna!! :D

Siis kui meil veel ameeriklane külas oli, käisime selliste asjadega väntamas. Raske töö oli, aga väga fun oli :D


Tegime väikse peatuse Mõmmi juures, puhkasime jalga ja siis hakkasime edasi sõitma. Aga enne kui sõitma saime hakata, please, first let me take a selfie!


See tore päev, mille me Sandra ja Gerdiga veetsime. Pilt on vist tehtud 7 ajal õhtul. Ja no niii mõnus oli. Käisime ujumas ja tšillisime igalpool, nautisime vaba päeva.




Kriminaal! Nüüd tuleb see mendijutt. Meil on olnud naabritega nüüd 3 korda probleeme. Või pigem on neil meiega olnud. Üks kord saime siis, kui käisime pühapäeva öösel vastu esmaspäeva kella 4 ajal maja taga palli mängimas. Kahest maja otsast lubati ment kutsuda. Teine kord oli siis, kui üks meist tuli töölt ja läksime õhtul rõdule rääkima, mis päeval toimus jne. Ja siis mingi hetk on naaber lihtsalt rõdu all ja ütles "kuule vi**, ole vait ja kao tuppa" Mul oli MIDA, kes ütleb nii?? Ise vana mees ja peaks oskama nagu rääkida, aga ei. Oibl kui närvi see veel ajas. Ok, sorry, naersin korra liiga kõvasti, aga täiesti debiilik tuleb kohe nii ütlema. Jäime veel rõdule, kui küsisin Sandralt, et kas uks sai ikka lukku. Ja niii kui ukse juurde jõudsime, tüüp koputas uksele. Noway et me selle lahti teinud oleksime :D Ja seee polnud ka veel kõik... ta helistas järgmisel päeval omanikule, õnneks oli tema aga tšill. Ja kolmas kord. Olin sõbraga rõdul, rääkisin täiesti tavalise, poolvaikse häälega ja meile tuli jälle mingi naaber ukse taha. Täiesti perses. Tegin talle ukse lahti, sest mul oli nagu i'm not afraid, ma ei teinud midagi :D Ja siis sealt tuli jälle... ütles, et me kõnnime ka kodus liiga kõvasti :D FU!! Selle peale tulin ma hiljem teiselt korruselt trepist alla niiiiii kõvasti trampides, kui suutsin :D See on ebanormaalne, mis inimesed need siin ümberringi on.


Tööl pead tegelema hulludega ja siis kodus ka. Nii armas. Kaks päeva järjest olid mul samas lauas debiilikud, et ma mõtlesin, et äkki sellel laual on juba halb aura :D Üks päev oli soome vend nii peps, et talle ei kõlbanud enam süüa, kuna ootas enda arust nii kaua, et kui ma temaga seal vaidlema hakkasin, et ta peab maksma, saatis ta mu nii kõvasti ja palju kordi perse terve terrassi ees, et mul lihtsalt tulid pisarad silma. Siiaamani mõtlen, miks?? Mõtlen ja ütlen alati, et mul on suht poh, kui saan millegi eest pähe, mis minust ei sõltu, aga siis ei olnud. Järgmine päev oli seltskonnas üks naine, kelle naljad olid lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiii vaimukad, et mõtlesin mis asi tal viga on. Ja need ei olnud sellised naljad, mida ta seltskonnas rääkis, vaid ikka kui mina lauas olin, siis oli mulle vaja übervaimukalt vastata ja kõvatada. Õnneks need "vaimukad" naljad klientidelt enam nii väga kõrvu ei riiva, aga ikka on raske :D Minul on raske, kui sina loll oled :D

Ja sellest veel rääkides. Me lasime sel suvel neljakesi, sest üks piff ei viitsinud enam tööl käia ja feikis omale tõendi, et saaks ära minna. Niisiis jäime mina, Sandra ja kaks teist. Ühest olen kirjutanud, see 30 ja lollim inimene ever keda näinud olen ja teine on närvihaige ja patoloogiline valetaja :D Ma ei usu, et olnud selline päev, kui kumbki neist poleks mind kordagi närvi ajanud või et ma poleks kellegi liigutusest viga leidnud või et ma ei ole pidanud üle korrutama, et see käib NII ja seda peab KA tegema jne. Ühel hommikul oli aga ikka nii õudne kui õudne. Kumbki neist või mõlemad, suutsid mu nii välja vihastada, et oleks kohe vägaväga nutta tahtnud. Ma lähen tööle ja pean kohe vihastama... asjad on tegemata, sitasti tehtud või pole üldse tehtud. Ma ei oska konkreetset näidet tuua, mis mind endast välja viis, aga nii jubedat hommikut tööl pole olnudki varem. Lihtsalt võtad peast kinni ja üritad aru saada, et ka nii pikajuhtmelisi inimesi, jah tõesti, on siin maailmas. Ma pole mitte kellegagi nii õel olnud kui selle ühega. Pole kellestki nii halvasti rääkinud. Vahel on enda jaoks isegi hirmutav, kui õel ma olla võin. Seda peab lihtsalt ise nägema, kui loll võib keegi olla ja sa oled elu lõpuni tänulik, et ise selline ei ole!

Ma arvan, et siin tõmbaks sellele eeposele nüüd joone alla. Mul oleks veel kirjutada teadmatusest, mis meid varsti ees ootab, aga ehk ei peagi, ehk saame kõik korda ruttu. Kui korteri ära leiaks, oleks juba hea!

Elu on olnud lihtsalt nii põnev, palju juhtub pidevalt. Vanasti ma ikka mõtlesin, et oi alles nädal aega tagasi tegin midagi... nüüd mõtlen, et oleks nagu kuu aega vahepeal olnud :D Tegevust jagub ja inimesi, kellega teha.. haha

Olge coooolid!

reede, 4. juuli 2014

Tartu ♥♥

Kolmapäeva hommikul pakkisin kohvri ja travellisin Tartusse. Mitte lihtsalt kohvri, vaid oma huge'i roooosa kohvri, millel on siiamaani Hispaania lennusildid küljes, sest ma pidin Tartust omale siia teki tooma. Mul siiamaani ei olnud seda, mis nüüd ei tähenda, et ma kõik see aeg olen tekita siin maganud. Emps ja Mirko tulid vastu ja läksime koju. Sõime kodus maasikaid ja arbuusi ja siis läksime selle ilusa ilmaga välja sõitma. Mina ikka tõukekaga ja Mirko ikka rattaga. Ta ei taha enam oma tõukekaga ise üldse pm sõita, pakkus mulle seda lahkelt Pärnussegi kaasa :D Ja ma oleks võtnud, aga kellega ma siin sõidan? Mulle on rämedalt hakanud tõukekaga sõitmine meeldima :D Niisiis.. käisime kruiisisime Tammekal, pärast läksime teisele staadionile palli mängima. Mängisime võrkpalliga jalkat ja sulgpalli ja kõik oli mõnus. Päike paistis, soe ja hea oli olla. Hiljem läksin oma armsale Merlinile külla. Jutustasime jälle tema juures ja öösel liikusime linna. CT ja europidu. Minu kamp tahtis suht kohe tagasi koju minna, aga ma lihtsalt ei suuutnud jälle nii ära koju minna. Leidsin klubist oma vana klassiõe, pärast veel GerdsiKata ja sinna ma jäin.

Laupäeval käisid kruiiserid, nagu Riinu ütles, jälle sõitmas igalpool. Õhtul läksime Tammekale euromängu vaatama. Seeee oli nii mõnus. See melu ja muusika ja rahvas ja meedia ja kõik jutud. Tartu kaotas kenasti 7:0 Norrale, aga pole hulluuu, sometimes lose, always win. :)) Ja siis veel täitsa õhtul käisin tädi juurest läbi. Viisin oma läpaka sinna, mis on ikka puhta perses, sest ma ei ole enam mingi kuu aega nettigi lahti saanud. Ja sain kohe teada ka, et see läpakas on ikka väga katki. Nii et jätsin selle Tartusse, et seda saaks natuke putitada ja looooodan, et saab ikka korda. Kooli jaoks oleks ju nagu vaja :D Muidu olen ma oma telefoniga harjunud tegema nüüd kõike, et pole isegi hullu, et mul hetkel arvutit pole. Ja nüüd võtsin kodust Mirko päädi ka kaasa, sest see pole aus, et neil kodus on kolm arvutit ja siis veel see vidin ja minul mitte midagi :D Ja lahkelt lubati võtta, nii et 5+.

Ja täna travellisin tagasi Pärnusse. Jälle raske südamega, aga no pidi. Tartu lihtsalt on see kõige parem linn, kus on kõige parem olla!