esmaspäev, 14. mai 2012

Kui mu inglise keele suuline osa läbi sai, oli tuju hea ja mõtlesin, et lähen Tartusse. Läksingi ja sain isegi linnas kuidagi sõidetud, aga siiski on väga ebakindel üksinda päeval Tartus sõita. Sain ka asju, mida tahtsin ja kõik oli tore. Reede oli maratontööpäev - 19h. Hommikul läksin pool 8 tööle ning pidin olema 9ni õhtul, aga kuna oli viimane karaokeõhtu, siis sain ma alles pool 3 öösel minema. Ja kusjuures ei olnudki sellist ülizombi olekut, ainult et jalad valutasid meeeeeeeeletult ja kõndida oli megavalus ning selg on ka korralikke vintsutusi saanud ikka. Laupäeva ainuke lohutus oli see, et pidin tööle minema 11neks, seega sain isegi et u 6 magada, was nice. Kui 9-tunnine tööpäev läbi sai, oli mul veel nii palju energiat, et ka välja minna. Nüüd mõtlen, et päris hästi pidasin vastu, sest ka laupäeva õhtu venis nii pikaks. 5 ajal ehk sain koju ja kusjuures, õues oli juba megavalge ja soe.

Muidu mulle meeldib seal tööl käia - kõik on sõbralikud, nalja saab ikka ka ja ma ka pole enam seal justkui võõras (kuigi ma vist ei tundnudki kordagi nii), olen kiiresti asjad selgeks endale saanud ja tean, kuhu, kuidas, mis, millega miski käib ja saan täiesti kenasti hakkama küll. Päris mitu korda päevas saab niisama ka jutustada/istuda/puhata/kohvi juua või mida iganes teha. Aeg läheb ka jõhkralt kiiresti... Seal ei tundu 10h üldse nii hull kui siis, kui ma Rufis töötasin ja passisin ja istusin ja vahtisin oma 10h ära. Et jaah, praegu rahul kõigega. Asjalik on hea olla ja mulle meeldib, kui palju teha on.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar