pühapäev, 3. juuli 2011

Beliebers!

Ma nüüd lõpuks kirjutan. Selle nädalakesega on toimunud päris palju - olen miniminiminitraktoriga matsu pannud, sest taaskord ei osanud ma pidurdada. Ja kuna see sõiduk mulle peale lendas, siis vigastasin üht jalga kolmest kohast ja teise jala sain lihtsalt siniseks. :D Ja see pole veel kõik... Mul on ka käsi kahest kohast katki, kuid need juhtusid mul juba teistel põhjustel.
Jätsin ka halbade mälestustega hüvasti: panin keemia põlema. Vähemalt olen põlemisreaktsiooni endale selgeks saanud ja võite mu käest iga kell ka küsida, mis on redoksreaktsioon, sest see on asi, mida ma vist jään kaua veel keemiast mäletama. Samuti ka neid võimatult arusaamatuid tunde, kui ma lihtsalt ei jaksanud enam tempos püsida ning kõik oli mõistmatu, lihtsalt magamise kasuks otsustasin, või neid söögivahetunde, kui kas vastama või õppima või 'niisama Sansaga rääkima' vaja minna oli, aga ükskõik mis mu keemiatase gümnaasiumis oli ja ükskõik kui väga see keemia mulle ei meeldinud, jään ma mäletama seda, kui hea õpetaja ta oli. Vahel tundus lausa nagu vanaema vms, kui ta meile kohvi ja teed tegi või kui me tema tagaruumis kappide sisu uurisime või kui peegli ees ennast sättisime või kui lobisesime niisama maast ja ilmast :D
Ma olen ka kolm raamatut läbi lugenud, sh raamat nimega "Justin Bieber". Ma vaatasin seda raamatut raamatukogus ja ei pidanud kaua mõtlemagi - kahtlemata ma tahan seda lugeda. Võtsin selle ootusega, et mu silmaring laieneb ja samuti sellepärast, et ta ju niiiiiiii vihatud on. Aga ei saagi omada 19 miljonit Beliebersi (2010. a seisuga), tänaseks laigib teda Facebookis üle 34 miljoni inimese, kui sul pole vähemalt 1 miljoni jagu Bieber-Haterseid. See selleks, raamat läbi, silmaring suurenenud ja võib võtta järgmise käsile. Muideks väga nunnu nimetus - Biebette.
Uusi sõpru olen ka saanud :D Enne seda, kui klassipoisid kümnendas alustasid neid mopeedinalju ja minu tögamist, kuulsin ma suht harva lauset, et "Aaaaaaa, Stella on mopeed ju!" Aga nüüd - pmts iga meessoostisik, kellele ma oma nime ütlen, ütleb seda või midagi selleteemalist. Olen ma koolis või mitte, olen ma oma klassikaaslastega või mitte, aga ma ei saa enam kuskil sellest rahu. Ja teine asi, millega ma pean pidevalt koolis silmitsi seisma ja nüüd ka mujal, on mu kasv. :D Vähe sellest, et klassipoisid üle minu räägivad või seisavad kuskil meelega ees või kuulen pidevalt selliseid sõbralikke repliike nagu "Ulatud ikka või? :D", siis no ei, ka seegi teema on nüüd paljupalju rohkem koolist väljapoole upitanud ennast. Ja võiks öelda, et need ongi kaks asja, mida mu puhul vist esimesena tähele pannakse. ELU ON RASKE, AGA MA JUBA TEAN, ET OLEN ÜPRIS TUGEV :D Ja ma ju tean, sõbrad ja teised, et te ütlete vaid heaga... ja nii palju, kui vähegi saate :D
Ma ootan juba neljapäeva! Mõnusad kolm päeva on ees - Tartu, Tallinn, Pärnu! Ja kui see nädalalõpp on úle elatud, veedan ma rooleldi järgmised kaks nädalat Restus Kiisatammel. Hakkavadki need proovid lõpuks... Loodan vähemalt, et seltskond on äge, aga kindlasti on, Polygon teater ju! Ja selle suvelavastuse nimi on "Peiarite õhtunäitus" :)
Samuti oli eilne hea. Nagu öeldi: Päris hea, kaks tüdrukut vaatavad Pühajärve fuajees poksimatši ja elavad kaasa. Või midagi sellist... :D Igatahes jah, läksime tööorjale külla ja vaatasime kõik koos poksi ning pärast toda veel üht väga ägedat filmi. Sõime lehekestega komme, mida meil kukrud täis olid, vaatasime filmi ja olime väga rahul. Edasine las olla...

Kuid nüüd lähen ma magama tagasi, sest sain kell 7 hommikul alles koju. Koju saabusin kahe puuduva sõrmusega, kuid need on kindlates kätes (sõrmes), ja ühe OG lennusõrmusega, mida ma pidin hoidma seniks, kuni kiilakas sõjaväest tagasi tuleb :)

tsutsufrei !

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar