pühapäev, 3. aprill 2011

Kõik, mis ma teen, teen endale...

Mul pole mingit tuju laagrist rääkida. Oli nagu oli. Nalja sai - ma ju lausa naersin oma viis minutit lihtsalt pikali kõveras maas mingil hetkel. See oli parim laagrihetk üldse. Üldsegi oli see kõik täiega mitmekülgne? Selles mõttes, et laagris oli kõike ja seda oleks huvitav ilmselt teil lugeda ka, kuid... m-a e-i v-i-i-t-s-i, sest mul on sitt olla ka. Enne oli hullem. Bussis oli kohutavalt sitt ja Taskus hakkas veel 2korda sitem. Jah, sitt on olla ja mitte vaid tervise seisukohalt.

Ma ootasin seda laagrit kaua-kaua ja pettusin, sest see ei olnud üldse see... Ja kui ma kuulsin veel reedeõhtuseid uudised, kuidas neil läks... Aaaaah, ma vihkan ennast, et nii vale otsuse tegin, et ei saa nüüd pika töö eest tasu (hah, kui palju ma vaeva näinud olen!), ei saa seda, mida ma ülekõõõõige tahaksin, et ma ei saa minna sinna ja ma ei saa seda kõike nüüd kuidagi.... sest ma olen nii loll! Kõik, mis siiani teinud olen, tundub täiesti tühi töö, sest see pole mind kuhugi viinud... Ja kui neil (ma ei saa öelda isegi enam "meil", sest mind ju enam pole) nüüd seal ka hästi läheb ja kõik lähebki nii, nagu juba ammu minema pidi, siis... ma panen ennast põlema. Praegu olen vaid selle võrra rikkam, et mul süda paha ja räme kõhuvalu (okei, uued tutvused, teadmised ja kogemused ja blablabla ka), kuigi võiksin olla hoopis kõrgemal. Rumal tüdruk olen, et suudan alati nii valesti kõike teha. Täielik tühjapanemine ja vaevanägemine... Ja ma ise tegin seda endale. Valus :( Nüüd tahaks sellest kõigest lihtsalt loobuda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar