laupäev, 12. märts 2011

too bad you're nothing

Uskumatu kui loll ma olin neljapäeval. Käisin keemiat vastamas, kuid vastasin valet tööd. :S Vastasin töö, mille olin ammu ära teinud ja korras hinne, kuid ikkagi vastasin seda, mitte nt polümeere, mida vaja oli :D Aga kullakallis endine klassijuhataja ei teinud ka seda märkama, sest meie puhul ei vea ta pastakaga hinnete ja kuupäevade joont.

Ja mul on nii savi, et ma valetasin nüüd oma vanuse kohta, kuid edu nõuab seda valet praegu! MIS MUL KAOTADA IKKA ON? Isegi nädal koolist puudumist väärib seda! See kõik lihtsalt väärib seda!

Aga lisan pilte ka nüüd, muidu lähen eelnevast liialt äksi täis:










Mul on tõsiselt vägev tunne. Selline tunne, et nüüd hakkan ainult enda jaoks elama ja inimesi, keda mul enam pole, neid ei lähegi tarvis. Nagu näha, on osad minuga siiamaani kaasa tulnud ja tulevad ka edaspidi. Selline tunne, et nüüd olen isepäine, sest mul on aeg juba midagi saavutada ja see võimalus, mida proovigu vaid mu vanus rikkuda, on just täpselt see, mida ma tegema pean. Nagu T ütles, oled selle asemel koolis ja teed füüsika kt-d v? Ei. Olen seal, kus pean. Aga... aitab sellest, ma ei taha mitte midagi ära sõnuda, sest muidu pean tulema siia jälle oma halvast elust rääkima. MA EI LUBA VANUSEL SEDA ASJA ÄRA LÖRRIDA, RAISK

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar