teisipäev, 1. veebruar 2011


Tuju kõigub üles-alla. Kord mõtlen, et lähen homme kooli & võtan end nii kõvasti kokku, kui ma vaid suudan. Esmaspäeval ei olnud mul tõesti tuju minna kooli & vaadata võistlusi, mida ma tegelikult väga näha oleksin tahtnud. & täna... on mul ikka raske olla kuidagi, et ma ei suutnud kooli minna ja kõiki näha seal. Ma ütlesin, et minuga on kõik korras, aga ikka löön kahtlema vahepeal. Aga nüüd ma luban-luban-luban eelkõige enda pärast ning ka sellepärast, et ma ei taha teisi alt vedada ning et te tunneksite, et olete asjata mul kõrval olnud. Homme võtan ennast niiiiiikõvasti kokku nagu see Stella, kes on alati nii tubli & tugev olnud, suudab. Olen ikka see, kes ma alati koolis olen olnud ja nagu mind harjutud nägema on. Ikka see, kes vahel õpetajatega raksus on (vahel on see ka päris koomiline), ikka see, kes naeratab & naerab... teatud inimestega koos lausa pisarateni välja (ma loodan, et see juhtub Triinuga juba homses eesti keele tunnis :D) Täna tegin juba kolm tundi ajalootööks ettevalmistusi. 50 mõistet & muud isikud spikule & seejärel telefoni ning muu kolm lehekülge jama vihikusse. Tahaks väga, et see päev saaks nüüd läbi, sest mulle tundub, et elu seisab täiega. Homme on koolis juba kõik inimesed mu ümber (ei ole enam aega asju enda jaoks hullumiseni halvaks mõelda) & õhtul tantsuproov (oh, ma pean siinkohal mainima, et see on minu jaoks teatri puhul üks raskemaid asju). Hetkel küll vähemalt. See pole just mu tugevaim külg... aga vähemalt EI PEA MA LAULMA :D Kuid ma suudan ka sellega hakkama saada, sest laupäeval ületasin end teise rakse asjaga. A'la teate küll, et kui minna teatrikooli katsetele, pannakse seal igasuguseid debiilsusi tegema ning seal PEAB tõestama, et on olemas loomingulisus. Midagi sellist, et ole lauatelefon, ole majandussurutis, ole kollane värv ole ükskõik mis ja sa pead olema. Muidu tsjaubljau, me sind ei taha. Laupäeval sain sellega hakkama ning kordan veeeeeeel kord - KÕIK, absoluutselt KÕIK on peas kinni. :)
& meie uus liige (POISS!, see on harv nähtus, ilmselt sp ma rõõmustangi niiväga) isegi ütles mulle, täiesti võhivõõras veel tol hetkel, et mu tujud muutuvad nii kiiresti. (kuigi ma olin sel hetkel rohkem näitleja rollis, mitte mingisugune Stella) Kord olen täiega rõõmus, aga sekundi pärast suudan olla juba kuri, kurb või mida iganes. Nii on jah & see on hea selleks, et ma suudan otsustada, et nüüd on mul hea tuju & kõik on väga hästi. Väga halb see tihe tujumuutus ka pole.
Ehk siis nagu täna... ma ei tea mitu korda ma oma tuju juba muutnud olen. Kord mõtlen: ma saan hakkama, ma usun, mul on motivatsiooni & ma olen siiani kõigega hakkama saanud. Kord aga kui hakkan mõtlema, jäängi mõtlema... Ma ei saa hakkama, ma ei tahagi hakkama saada, ma ei taha mitte midagi. Ülemõtlemine võib olla kõige piinavamaid iseloomuomadusi, mis olla saab. Minul küll. Ma kirjutasin oma päevikusse isegi nädalate peale : ma saan hakkama, ma olen tubli, ma olen tugev, ma saan hakkama, igaljuhul saan!
Praegu üritan mitte mõelda ka asjadele, mis on ees ning mille tõttu ilmselt tuleb mul veel palju pisaraid valada. Üritan ka need juba positiivseks enda jaoks mõelda, sest ma mitte mingi fucking hinna eest ei taha seda motivatsiooni kaotada, mis mul praegu on. Ja ma tean, et need asjad tulevad... & ma tean, et need asjad tõotavad tulla rasked, aga... I can do it.
Haigelt positiivne mõtlemine minu poolt ju? See pole mina eriti, aga et see siis ka püsiks :D

Korrutan endale: ma saan hakkama, ma saan hakkama, kuni see enam mingit mõju ei avalda. Ma usun endasse & ma usun sellesse, et ma saangi hakkama. :)

Ja varsti ootab mind ees üks mu päris elu esimene asi, märtsikuus praeguse seisuga. Järgmisel nädalal peab juba isegi selleteemalisele loengule minema. Kaks inimest vist teavad sellest, kellele ma rääkinud olen ning kes ise sellega seotud pole, kuid kõvasti välja öelda ma seda veel ei julge. Sellega seoses on mu eesmärk olla võimalikult hea, mitte sugugi parim & kindlasti saada sinna, vaid olla parem iseendast ning loomulikult see, et ma olen sellisest asjast julgenud osa võtta! Unistus täitub esimesel korral vaid ühel miljonist.

Boys Like Girls - Go - see lugu on kindlasti just nende sõnadega, mida peaks kuulama vahel, mis tuletab midagi meelde. Aga ma ei ütle, et teie seda kuulama peaksite, sest seda laulu kuulaksid ma arvan kaks inimest peale minu, kes mu blogikest loevad :)

Oehh, te olete nii kallid mulle, mu suurimad motivaatorid, kes mul varem alati olemas olnud ja kes nüüd olemas on. See olemasolu on kõige tähtsam, kõige-kõige-kõige tähtsam.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar