laupäev, 29. jaanuar 2011

Harsh words hurt feelings, but silence breaks hearts.

- seega võiks mul olla veel hullem.

Mul on olnud loendamatult palju hetki, kui ma tahaks Teda seal üleval sõimata & küsida: MIKS, MIKS KURAT OLEN ALATI MINA SEE, KES KÕIGE ROHKEM PEAB KANNATAMA? MIKS MINUL MITTE KUNAGI KÕIK HÄSTI EI LÄHE? MIKS MINA EI VÕI OLLA ÕNNELIK? Lubasin endale juba väga ammu, et teen kriipsu ükskõik kuhu, kui tunnen kas või imepisikese hetke, et olen õnnelik. Ja siiani... mitte midagi. Võib-olla on neid hetki olnud, aga ju siis olen need ära unustanud - seega mitte eriti olulised ja pikaajalised. Ma ei saa öelda, et ma olen masenduses ja et ma ei teaks kuidas ega suudaks üldse edasi elada. Loomulikult saan - minu sitt elu jätkub alati. Ja kindlasti ei reageeriks ma nii kõvasti, kui mul eelnevalt on olnud head ajad. Jaa... loomulikult mul on neid olnud väga palju, aga samas võiks öelda, et ka halbu umbes võrdväärselt! Ma ütlesin ühele inimesele, et minul läheb alati kas allamäge või lhtsalt sirgelt, kuid et midagi ülesmäge läheks? Never. Ta ei uskunud mind, ta ütles, et see on küll võimatu. Haahaa, aga võimatud asjad ongi ju võimalikud? Samas ei hakka ma iialgi süüdistama kedagi teist, kuigi päris tihti võiksin ka seda teha, endale halbategemises. Asi on alati minus - mulle lihtsalt on määratud selline elu. Ilmselgelt ei kuulu ma Tema lemmikute hulka või teeb lihtsalt mulle mu elu niiiikuradi keeruliseks ja raskeks, et ma võib-olla edaspidi suudaksin saavutada seda, mida ma tahan, ja hakkama saada? Ma tõepoolest isegi usun seda. Üleüldse lohutan ma ennast alati lausega, see kõik juhtus põhjusega , kui midagi jälle juhtub. Mul on päris tihti lihtsalt niii halb, et ma usun juba ka võimatuid asju, aga ma pean midagi uskuma, ma pean ennast kuidagi ju motiveerima, ma pean ennast lohutama, sest muidu... ma ei taha teada, kus ma muidu oleks. Kui kõvasti ausalt välja öelda, oleksin ma võinud juba 14-aastaselt kõik ära rikkuda. Ma oleksin võinud olla nagu mu tolleaegsed sõbrad... Väga hästi oleksin saanud olla selline. Teate, mis elu nemad praegu elavad? Ühel tüdrukul on 2 last, 19-aastaselt, teistel varsti 20nes eluaasta täis ja põhikool (GÜMNAASIUMIST ÄRME RÄÄGIMEGI) lõpetamata... ja neid on oioii kui palju. Üks on lihtsalt 26 ja ei oska oma eluga midagi teha - sest see ei koosne millestki, millega annaks midagi ette võtta. Kui ma oleksin ennast käest lasknud (14-aastaselt, mõistuseta ja eeskujuks sellised inimesed), oleksin ma ka ehk selline? Ma ei tea... ometi ei juhtunud nii ja ma ei lasknud sellel nii minna. Mul nii palju oli mõistust. Seda on mul üldse imelikult palju... ma ei tea, aga paljud ütlevad, et ma olen mõistlik. Hmm... loomulikult ei kehti see alati, kuid eks see mind ongi hoidnud.
Ja nüüd praegu... on jälle see hetk, kui ma mõtlen, miks ma Talle ette jään, miks ma Talle ei meeldi, kas ma olen nii halb? Jumal-Jumal-Jumal, isegi kui ma Sind usuksin, Sa annaksid ka edaspidi mulle raske koorma. Ma ju tean seda. Võib-olla kunagi isegi rõõmustan selle üle, et mul nii raske "lapsepõlv" on olnud. Võib-olla on sellest mingit kasu, ehk ma pean lihtsalt sellest kõigest, mida ma siiani taluma olen pidanud, midagi õppima? Ma juba olen õppinud: mina ei teeks kellelegi nii, nagu mulle tehakse, sest see on kuradi valus. Isegi fkng kunstiõpetaja!!! Kõik see halb, mida ma ei tee teistele, selle saan endale. Mind lihtsalt huvitab, et kui ma hakkan halvaks ja annan teistele ka vastu näppe, kas siis hakkan ise head vastu saama? Praegu on küll asi vastupidine.
Kui pöörduda tagasi teema juurde, mis mind jälle nii kirjutama pani ja mis kõik eelnevad aastad meelde tõi, siis need 4 kuud tasusid ära küll. Mina ei kavatse midagi kahetseda ning ausalt öeldes, kogu see nädal ma olin teadnud, et nii läheb. Asi oli lihtsalt selles kumb selle välja ütleb. Mina ei julgenud, sest kartsin, teades sind nii hästi, et siis on kõigega kõik. Vahel ju peab laskma asjadel minna, kuigi seda ei taheta. Ma ei taha öelda, aga ma tunnen isegi rõõmu selle üle. Ja miks... sest kui oleks nii jätkanud, oleks asi olnud palju koledam. Praegu ei kaotanud ma endale olulist inimest, küll aga ilmselt oleks see juhtunud edaspidi. Sellepärast olen ma isegi rõõmus. :) Ja kunagi võin öelda ka ehk et olen õnnelik selle üle, et see just eile juhtus, kui sõprus püsima jääks. Sest nagu postituse pealkiri ütleb - karmid sõnad teevad haiget, aga vaikus murrab südame... Haiget saame me kõik ja ma, selle ala ekspert, võin öelda, et see möödub. Praegu on mul selles suhtes hea tunne ja Jumal, kui sa nüüd vähegi saad mind hoida, siis palun, jäta mind nüüd natukeseks rahule. Ma ei taha kõike ka kaotada. A, sa oled mulle väga tähtis!

Nüüd aga... et mitte muutuda jälle tuimaks inimeseks ja soovida kõigest hingest, et ma saaksin kiiresti pöördumatu pileti maailma otsa, häälestan end positiivselt. Nii vähe kui ma praegu saan. Vähehaaval läheb kõik paremaks ja mu sihid on nüüd kindlamad, kui need olid veel eile. (No näete, kas pole mitte halvas head?) NING NÜÜD PEANGI KELL 12 JUBA KULTUURIMAJAS OLEMA, mul on 15 minutit, seega joosken!

Õnn, otsi mind üles, ruttu-ruttu!




"Ära peatu, et korjata lilli ja hoida nad endale, vaid mine edasi, sest lilled õitsevad kogu su tee ääres."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar