esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Mõtlemine ajab täiega hulluks. Mõtlemine ajab TÄIEGA hulluks!

Kõik on peas lihtsalt nii kinni.

laupäev, 29. jaanuar 2011

Harsh words hurt feelings, but silence breaks hearts.

- seega võiks mul olla veel hullem.

Mul on olnud loendamatult palju hetki, kui ma tahaks Teda seal üleval sõimata & küsida: MIKS, MIKS KURAT OLEN ALATI MINA SEE, KES KÕIGE ROHKEM PEAB KANNATAMA? MIKS MINUL MITTE KUNAGI KÕIK HÄSTI EI LÄHE? MIKS MINA EI VÕI OLLA ÕNNELIK? Lubasin endale juba väga ammu, et teen kriipsu ükskõik kuhu, kui tunnen kas või imepisikese hetke, et olen õnnelik. Ja siiani... mitte midagi. Võib-olla on neid hetki olnud, aga ju siis olen need ära unustanud - seega mitte eriti olulised ja pikaajalised. Ma ei saa öelda, et ma olen masenduses ja et ma ei teaks kuidas ega suudaks üldse edasi elada. Loomulikult saan - minu sitt elu jätkub alati. Ja kindlasti ei reageeriks ma nii kõvasti, kui mul eelnevalt on olnud head ajad. Jaa... loomulikult mul on neid olnud väga palju, aga samas võiks öelda, et ka halbu umbes võrdväärselt! Ma ütlesin ühele inimesele, et minul läheb alati kas allamäge või lhtsalt sirgelt, kuid et midagi ülesmäge läheks? Never. Ta ei uskunud mind, ta ütles, et see on küll võimatu. Haahaa, aga võimatud asjad ongi ju võimalikud? Samas ei hakka ma iialgi süüdistama kedagi teist, kuigi päris tihti võiksin ka seda teha, endale halbategemises. Asi on alati minus - mulle lihtsalt on määratud selline elu. Ilmselgelt ei kuulu ma Tema lemmikute hulka või teeb lihtsalt mulle mu elu niiiikuradi keeruliseks ja raskeks, et ma võib-olla edaspidi suudaksin saavutada seda, mida ma tahan, ja hakkama saada? Ma tõepoolest isegi usun seda. Üleüldse lohutan ma ennast alati lausega, see kõik juhtus põhjusega , kui midagi jälle juhtub. Mul on päris tihti lihtsalt niii halb, et ma usun juba ka võimatuid asju, aga ma pean midagi uskuma, ma pean ennast kuidagi ju motiveerima, ma pean ennast lohutama, sest muidu... ma ei taha teada, kus ma muidu oleks. Kui kõvasti ausalt välja öelda, oleksin ma võinud juba 14-aastaselt kõik ära rikkuda. Ma oleksin võinud olla nagu mu tolleaegsed sõbrad... Väga hästi oleksin saanud olla selline. Teate, mis elu nemad praegu elavad? Ühel tüdrukul on 2 last, 19-aastaselt, teistel varsti 20nes eluaasta täis ja põhikool (GÜMNAASIUMIST ÄRME RÄÄGIMEGI) lõpetamata... ja neid on oioii kui palju. Üks on lihtsalt 26 ja ei oska oma eluga midagi teha - sest see ei koosne millestki, millega annaks midagi ette võtta. Kui ma oleksin ennast käest lasknud (14-aastaselt, mõistuseta ja eeskujuks sellised inimesed), oleksin ma ka ehk selline? Ma ei tea... ometi ei juhtunud nii ja ma ei lasknud sellel nii minna. Mul nii palju oli mõistust. Seda on mul üldse imelikult palju... ma ei tea, aga paljud ütlevad, et ma olen mõistlik. Hmm... loomulikult ei kehti see alati, kuid eks see mind ongi hoidnud.
Ja nüüd praegu... on jälle see hetk, kui ma mõtlen, miks ma Talle ette jään, miks ma Talle ei meeldi, kas ma olen nii halb? Jumal-Jumal-Jumal, isegi kui ma Sind usuksin, Sa annaksid ka edaspidi mulle raske koorma. Ma ju tean seda. Võib-olla kunagi isegi rõõmustan selle üle, et mul nii raske "lapsepõlv" on olnud. Võib-olla on sellest mingit kasu, ehk ma pean lihtsalt sellest kõigest, mida ma siiani taluma olen pidanud, midagi õppima? Ma juba olen õppinud: mina ei teeks kellelegi nii, nagu mulle tehakse, sest see on kuradi valus. Isegi fkng kunstiõpetaja!!! Kõik see halb, mida ma ei tee teistele, selle saan endale. Mind lihtsalt huvitab, et kui ma hakkan halvaks ja annan teistele ka vastu näppe, kas siis hakkan ise head vastu saama? Praegu on küll asi vastupidine.
Kui pöörduda tagasi teema juurde, mis mind jälle nii kirjutama pani ja mis kõik eelnevad aastad meelde tõi, siis need 4 kuud tasusid ära küll. Mina ei kavatse midagi kahetseda ning ausalt öeldes, kogu see nädal ma olin teadnud, et nii läheb. Asi oli lihtsalt selles kumb selle välja ütleb. Mina ei julgenud, sest kartsin, teades sind nii hästi, et siis on kõigega kõik. Vahel ju peab laskma asjadel minna, kuigi seda ei taheta. Ma ei taha öelda, aga ma tunnen isegi rõõmu selle üle. Ja miks... sest kui oleks nii jätkanud, oleks asi olnud palju koledam. Praegu ei kaotanud ma endale olulist inimest, küll aga ilmselt oleks see juhtunud edaspidi. Sellepärast olen ma isegi rõõmus. :) Ja kunagi võin öelda ka ehk et olen õnnelik selle üle, et see just eile juhtus, kui sõprus püsima jääks. Sest nagu postituse pealkiri ütleb - karmid sõnad teevad haiget, aga vaikus murrab südame... Haiget saame me kõik ja ma, selle ala ekspert, võin öelda, et see möödub. Praegu on mul selles suhtes hea tunne ja Jumal, kui sa nüüd vähegi saad mind hoida, siis palun, jäta mind nüüd natukeseks rahule. Ma ei taha kõike ka kaotada. A, sa oled mulle väga tähtis!

Nüüd aga... et mitte muutuda jälle tuimaks inimeseks ja soovida kõigest hingest, et ma saaksin kiiresti pöördumatu pileti maailma otsa, häälestan end positiivselt. Nii vähe kui ma praegu saan. Vähehaaval läheb kõik paremaks ja mu sihid on nüüd kindlamad, kui need olid veel eile. (No näete, kas pole mitte halvas head?) NING NÜÜD PEANGI KELL 12 JUBA KULTUURIMAJAS OLEMA, mul on 15 minutit, seega joosken!

Õnn, otsi mind üles, ruttu-ruttu!




"Ära peatu, et korjata lilli ja hoida nad endale, vaid mine edasi, sest lilled õitsevad kogu su tee ääres."

kolmapäev, 26. jaanuar 2011

Imelikult hästi läheb koolis, ptuiptuiptui

Urve Volmer ütles eile ilusa lause, kui ma sain füüsika KT nelja. "Füüsika ju on õpitav." mina esipingis noogutasin "Näete, isegi Stella noogutab, kes alguses protestis & õpikuid pildus." :)

& Valdo Randpere oli ka täna tasemel meil! :P

esmaspäev, 24. jaanuar 2011

pühapäev, 23. jaanuar 2011


Neljapäev & reede olid suuuuuuuuurepäraselt hästiläinud päevad. Nii haigelt sõgedad & nii naljakad :P Kuni eilseni oli üldse kõik väga hästi & arvata oli ju tegelikult, et minuga ei saa juhtuda seda, et nii jääbki natukene kauemaks.


welcome to my life

kolmapäev, 19. jaanuar 2011

kõ-ri-ni!

Täna ma vihastusin jälle ÄÄRMISELT HINGENI TÄIS selle peale, et õpetajale jään MINA ette. Ma ei viitsi enam rääkida, aga ma ütlen... kui reedene "eksperiment" läheb nii nagu ma ootan (ehk et saan õpetaja ilusasti oma terava koknsuga õnge otsa), siis on temal juba minult midagi oodata. & MINA END TAGASI SIIS ENAM EI HOIA... praegu veel mõned sõnad jäävad keele taha, a siis teen ma täieliku paybacki, haaa! :P

Aga täna muusikajalootunnis, üks laul & selles üks rida, mis on tõeliselt hea:

"Armastus on see, mis algab nii, et sellest arugi ei saa ning et tal lõpp ka on, ei suuda uskuda."

Muideks... päris hea oli ka oma poolik essee kätte saada eile. Mul oli kirjutatud sissejuhatus + kaks lõiku + kolmandast lõigust kaks rida. Viimasel real ei olnud isegi puntki(rääkimata siis kolmveerandist lõigust & kokkuvõttest), kuna kell helises tookord. Lõpetama ma seda ei viitsinud minna & mõtlesin, et ah küll saab & et õpetaja näeb et mul pooleli on, kui ta parandama hakkab, annab tagasi & lubab lõpedada, aga ei. Mu tööl oli ilusasti hinne olemas, aga all oli märkus

Lõigenda töö paremini (lõigud!)

Naljakas mõelda, kas ta arvas siis, et mu veerandik lõik ongi kokkuvõte või mis asi.. mõte ju täielikult poolik, aga nojah :D

Ütleks veel, et see klassijuhataja sünnipäeva asi on juba mingeid kergeid pingeid tekitanud, aga laheneb seegi juba.. A me saame ikka Anneliisiga hästi hakkama & suudame igasuguseid lahendusi & asju leiutada :D good work. & hea, et keegi peale minu ka tegeleb asjaga sama palju!

A & homme Võrrrruuuuuuuuuuuu :P

laupäev, 15. jaanuar 2011

tsauuuuu


Teate rahvas... vastus eelmisele postitusele on EI :D

Aga mu nv siis.. reedel oli esimene päris proov nagu päris esinemise jaoks üle pika-pika aja. Täna hommikul oli jälle proov juba kell 10, seega teadsin, et pean varakult voodisse minema, kuna eelnevatele miitingutele pole ma just sellepärast jõudnud, et ma hommikul alles magama lähen. Lubasin sellega rohkem vaeva näha, sest teised näevad ka... Siis kodus olles pidin oma kohustused ära tegema ning siis jäin mõtlema "eesti klassika" peale.. ehk filmi "Siin me oleme", kuna ma olin sellest hiljuti rääkinud ka R-ga, aga ETV kodukalt jäi silma. (sest ma pean tunnistama, ma pole seda näinud nagu ka ülejäänud klassikat. üldse ei mõista ma ka maailmaklassikalist kirjandust & ei armasta seda üldse. Näiteks miks on "Romeo & Julia" nii kuulus, sp et see oli traagiline? Eks jaa, aga raudselt on keegi veel midagi sellist kirjutanud, kindlasti seda hästi teinud, kuid... nojah) Selle algust vaatasin, aga siis hakkasin hoopis "Klass: elu pärast" osasid vaatama & need olid väga hästi tehtud. Ülihead.
Õhtul kell 19.00 oli siis esinemine kultuurimajas (kus pidid esinema kõik, kes kultuurimaja ruume kasutavad) & JÜRI HOMENJA!!! Enne esinemist ei läinud ma üldse närvi ega mõelnud mittegi millegi peale, ma vaid peksin pead vastu seina & küsisin: kas saab veel hullemaks minna?! Asjad lendasid vähegi niipalju kui võimalik vastu taevast: jama esinemisjärjekorraga, jama valgusega, jama, et LAVA HOMENJA ASJU TÄIS OLI, jama heliga & lõpuks hakkas viiruk ka veel pähe. Feil päris ei olnud, aga... oskame ikka palju paremini :D Siis all noortekas ütles K, et ta peab nüüd Pühajärve põhikooli (aukülaline Valgamaa aktiivsete noorte laagris vms) & kutsus meid ka kaasa. Läksime siis, kuigi ka siis olid igasugused viperdused & äpardused. Homenjaonu sai vahepeal täiega nautida, kõik laulud olid nii tuttavad & no, ükskõik kuulame teda või mitte, aga tema lugu "Klaver" teavad ju ikka kõik? Lõpuks kunagi maitea mis kell jõudsime Sihvale & seal kiire säting ning saime oma asja ära teha, lisaks väike vestlus. Rõngu koolist esinesid ka ülikiftid poisid-tüdrukud tantsuga & pärast nende etteastet algas juba kõikide jaoks tants. Pakun et kümneks jõudsin Otepääle & enne 11 koju.

& homme hakkan õppima!

neljapäev, 13. jaanuar 2011

KAS TULEB KOOLIPÄEV, KUI MIND EI KIUSATA? :D

kolmapäev, 12. jaanuar 2011

Täna

Viimased kaks päeva kõnnin ma poole kauem kooli & samuti ka koolist koju, kuna õues on lihtsalt niiiiii libe & ma olen ikka ettevaatlik & siis tokerdangi kaua, a see selleks.

Tänane koolipäev oli palju mõnusam & lõbusam kui eilne (kolmapäeviti pole meil MITTE ÜHTEGI reaalainet, üliiii lebo päev ma ütlen! 6. ehk viimane tund on veel perekonnaõpetus ka, kus saame arutada erinevaid suhteid) LEBO.

Söögitunnis täna mängisime Triinuga lambamängu & see viis täiega ekstaasi! Ajalootund oli täna täielik kaos, just õpetaja jaoks. Suuresti olen süüdlane mina, kahjuks-õnneks. Tegelikult ei teinudki ma midagi, ausalt, päriselt... ma lihtsalt avasin oma pinali & avastasin, et mul on ikka veel niit pinalis & kuna Sven istub minu vastas, siis küsisin täiesti niisama, õu sa niiti tahad v :D. Ta tahtis kohe & no aru oli saada, et nüüd on mingi plaan & siis läkski lahti. Saatis seda edasi u kolm pinki ettepoole & sealt järgmisesse ritta ning siis tagasi meie aknaalusesse ritta, seega... kolmveerand klassi oli niidiga piiratud. Keerasime seda toolide külge & ümber laudade, edasi-tagasi, risti-rästi. Vahepeal kukkus Elmar tooli pealt maha & kogu tund oli tõesti suht kaos... sest, me ju vaid naersime & rääkisime. & seda me veel ei tea, kas õpetaja lõpuks nägi seda & mis ta reaktsioon oli : ( a nali oli hea ju :D

7. tunni ajal käis koolis HANNO PEVKUR, armsa naeratusega sotsiaalminister. Tema juttu oli palju talutavam kuulata, kuna ta üritas mitte pooletunniseid vastuseid anda ning kuna sinna olid tulnud ka pensionärid & keskealised, siis lõpus läks asi pensioni- & terviseteemadele ning otsustasime ära ka minna. Olime ju oma vaba aega kulutanud juba tervelt tund & kümme peale. A see polnud oluline, Pevkur oli täiega normal : )

kool on fun

StellaR

teisipäev, 11. jaanuar 2011

Praegu on vist kõik hästi. Uued head plaanid tulevad, nii paljust on osa võtta, nii palju teha. Tuleb end kokku võtta ja pingutada selle nimel, mida ma tahan! Pean osa võtma ja eriti aktiivseks hakkama, sest koha peal passides ei liigu ikka mitte midagi. Pool aastat pole midagi liikunud, peale selle et saime valmis ühe filmi ja väike esinemine, kuid nüüd... ausalt, kõik tundub värviline. Ma tahaks parimat, niiväga. Ma tahaks olla nagu Riinu, kes ütleb, et kõik on suurepärane ja super hästi lihtsalt. Ja tahaks ometi kunagi öelda, et olen õnnelik. Tahaks väga!!!


aga eks siis peab üritama, kõvasti kõvasti

laupäev, 8. jaanuar 2011



Oh, K... meie jutt on ikka alati õige olnud & täna sain jälle kinnitust.
Naeratada võib ju, kuid tegelikuuuuuult ?!? Ikka & alati saab kuskilt valusalt vastu näppe. Olen hea & ei tee kellelegi halba, aga vastu saab just seda, mida mina teistele ei tee.

kolmapäev, 5. jaanuar 2011

Mu puhul pole normaalne magada mingi 13 tundi! Aga... igapäevased magamised on juba 12-13:00-ni, hirmus!

esmaspäev, 3. jaanuar 2011

Pidin juba eile rääkima oma aastavahetusest, aga ei tulnud seda vaimu peale.
Niiiiisiiiiiiiis.

31. õhtu.. kell on 19.00

Vaatan veel kella, ah aega on... Räägin veel J-ga viimased jutud, kes ütles, et ma peaks ikka Pühakale ka tulema, aga iseenesest olin suht kindel, et kogu kamre tuleb tegelikult linna (& lõpuks see nii läkski). Peegli ees soengut sättides & näole veel viimaseid jutte tõmmates pidin tegelema veel Mikiga, kes pani hea killu maha..
küsis: "Õe, kas sa lähed kuhugi?"
mina: "no mis sa arvad, kas ma lähen kuhugi?"
tema: "jaaaa... sa lähed raamatukokku!"
Tõmbas mind mu riietest (mille poolest arvas Täär et ma olen "Married with children" seriaalist, ehk siis "Tuvikestest"), mis oli iseenesest väga hea asi!
Lõpuks vaatasin kella, et ounouu, kell on 20.00 & ma pidin sel ajal juba Edgari ees olema, lõpuks siis Maarja juba helistas & ma ütlesin, et juba olen teel, kui ma alles hakkasin oma käekotti asju otsima. Niisiiis! Kõndisime & mõtlesime, kuhu me siis läheme ning otsustasime minna Hermannisse. Istusime seal & rääkisime pläku-pläku jutte & niisama elust-ilmast, kuni tuli Andres, kuni tulid Otid, kuni tuli Ivar & kuni tuli Laura. Ausalt pean mainima, et see inimeste tembeldamine Valgjärve vahet mulle väga ei meeldinud, aga minu arvamust keegi ei küsinud, ega ju? Enne 12 hakkasime keskväljakule minema ning sellel aastal ma täitsa mäletan ilutulestikku :D Kui möll ära oli, läksime Triinu & Anneliisiga Merantsi juurde, kuna me arvasime, et klassipoisid on kõik seal. Merano oli aga kinni ning siis kuulsin juba Tääri tuttavat häält karjumas "EMAAAAAAAAAAAAAAAAA" & "STELLLLAAAA", läksin nende juurde & edasi Hermannisse. Seal käis möll edasi & mul on siiamaani täiega sassis, kes seal olid & kes mitte, siis tulid klassipoisid veel sinna, kellega ma õues juttu lõpuks ajasin & kui mu A jälle tagasi tuli (selle aja peale oli T juba ammu Comebacki-s & sinu tõttu pidi Jai mulle kaks korda helistama, et teada saada su koordinaate, sest mitte keegi ei teadnud:D)
Edasi... mingi 2 ajal siis läksime Lüllemäele. (kes teab, mis urgas see on ja need, kes ei tea, neil veab) Sellest jamast rohkem ei räägi.
Koju sain pool 8, nii nagu täpselt pidin ka.

Noh ja... pmts oli av hea, sain olla just nendega, kellega tahtsin :p aga oleks olnud parem, kui ....

aga täna on kellelgi tähtis päev :) mhwa