reede, 27. august 2010

Mitte keegi ei tee valesti, mitte keegi ei ütle midagi valesti. On täiesti tavaline, et selliseid asju räägitakse vms.. Lihtsalt minus on probleem, mitte kelleski teises. Kui mul on mingid kompleksid (nagu mul ka on), millest ma ei suuda üle olla või mida ma ei saa kõrvale heita, on see mu enda asi & mina tunnen ennast imelikult, mitte et keegi teine peaks tundma.. Ma tean, et asjad on TÄIESTI NORMAALSED, aga fak, mis kurat mul viga on? Miks ma ei saa siis olla? Ma üritan alati täielikult teist osapoolt mõista & ennast sellesse olukorda panna, mis alati aitab. Ma mõtlen, mida MINA teeks.. või mida ma mõtleksin, kui nii teeksin. Siis tundub see täielik tühiasi, aga ometi juhtus see, mida ma võimatuks pidasin & täielikult põdesin & mida ma kartsin. Ma teadsin, et see pole normaalne, et nii juhtub, aga no oli nii.. & jällegi ma samastasin sinna ennast & mõistsin. Võib-olla oleksin mina ka nii teinud.. Tegelikult saan ma asjadest ikka paremini aru & suudan neid palju paremini aktsepteerida, kui ma enda peale mõtlen.. Mõnikord mõtlen ehk liigagi palju teiste reageeringu üle, kui mina hakkan midagi ütlema või tegema. Muidugi pole halb enne mõelda, kui öelda, aga see ei ole päris see. Vahel lihtsalt on parem, kui mõelda enda peas asju, mõelda ennast neisse olukordadesse, mõelda enda reageeringu üle - see teeb asjad paremini mõistetavamaks. Ega ma muidu vist nii arusaaja ei olekski.



Igastahes siis täna algab pidu & kui ma sooviksin, siis võiksin ma kuni esmaspäevani ainult pidupidupidu panna, sest ma tean, et kui ma laupäeva õhtul TÕESTI sinna lähen, siis läheb asi pikemaks. Nagu alati nendega. Nagu ka siis, kui ma kooli ei jõudnud. Nagu ka homme. Aga ma veel ei tea rsk.
.
btw.. 8 raamatut. Edasi peaks vist kohustuslikku kirjandust võtma,
musitan teid kõiki

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar