pühapäev, 4. juuli 2010

noh näh

Okei, olles nüüd esimesest (rõõmus, õnnelik, hämmeldunud, imestunud) & teisest (kurb, karjuv, nuttev, kriiskav) emotsioonist üle saanud, võtan kokku & teen selle postituse ära. Muidu pole teil ju midagi lugeda, aga kui te jälle ei loeks, siis ma ei kirjutaks ka.

Eile ma läksin siis enne 9 natsa välja. Kõigepealt olime Riinuga & me käisime juba Konsumis ära, et joogid välja valida. Mina nägin, et mandariini Fizzi oli megavähe, siis panin teised margid nende ette, et keegi neid vahepeal ära ei ostaks. :D Siis me tiksusime ühes mõnusas paigakeses. Enivei.. ma täitsa hämmeldusin kui švepsis Riinu oli, olles minuga võrdselt joonud :D Mina olin see, kes oli pahur & mossis & kui-mitte-midagi-ära-joonud, kuna ei saanud kluppi.

Hommikul jõudsin maale :D Te ei arva ära, MIDA FAKKI ma seal tegema pidin. Ma mõtlesin, et mis see lambavill ikka ära ei ole, aga raisk. Kui see on parajalt SITANE siis ausalt, kätte pole seda väga mõnus just võtta :D Alguses ma sorkisingi seal näpuga, kui need vatihunnikud vees ligunesid, & ma ütlesin ausalt "sorri, aga mina seda teha ei suuda" Siis ma õnnnnnneks ei pidanudki neid sitakäkerdisi näppima & sain puhtamaid (valgemaid) puhastada. Peale lõunat oli mul rutt kalale. Ainult sellele ma terve hommiku ka mõtlesin. Läksin siis usse otsima. TUTKIT. Ise pidasin seal monoloogi endaga, kui mulda kaevasin seal. "kus te nüüd olete, kui teid vaja on, ah? esimest korda ma lausa palun, et olge olemas. Ohh.. üks on, no kurat sa nii väike pead olema. Sinuga ju ei saa arvestada jnejne" nii ma seal rääkisin, aga siis otsisin niiskema koha & sealt ma saingi neid. (ma pidin õngega püüdma, kuna spinning on katki, maitea mis ajast & maitea, kes ta korda mul teeks) Hehh.. & ma võtsin julguse kokku & ajasin ise ussid konsku otsa. Alguses panin nad pingile & siis surkisin tera nii läbi, aga kuna see tulemusi ei andud, mõtlesin, et persse sellega.. võtsin kätte & üllatusin. Nagu kogenud vend :D
Istusin paati & hakkasingi aerutama. Alguses ma kartsin küll natsa, kuna ma kardan ikkagi natuke sügaval & kaugemal olla (lapsepõlvetrauma annab tunda), aga harjusin jälle ära lõpuks. Kala sain ühe, jehhuu.. & see oli ka niii faking pisike. Lasin ta vette tagasi.

Ahjaa & see, mis ma hommikul Kerlilt kuulsin. Veikko Täär pakkus meile võimalust osaleda tema poolt lavastatavasse näidendis. Kui kuulsin, oli mul esimene emotsioon & kui ma endale valetamise lõpetasin & tunnistasin tõtt, et ma ei saa ju minna nii ära, minna kohe homme & olla kolmveerand kuud seal 40km kaugel Tartust Jõhvi poole, tabas mind emotsoon number kaks. Te ju teate seda tunnet, mis tähendab, et kui teile pakutakse JUST seda, mida te tahaksite siin maailmas kõige rohkem teha & kui te ei saa seda mingitel lollakatel põhjustel teha, siis on see maailmas kõige vastikum tunne üldse. Siis ei pea selgitama väga, mida mina asjast arvan. :'( Ma peale näitlemise muud ei teekski, aga elu pole nii tore. Olen juba ammu aru saanud, tänks!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar